Metsaomanikuna tuleb enamasti kõigil kokku puutuda erinevate seadustega ja õppima nendega arvestama. Metsade majandamist reguleerib metsaseadus, keskkonnahoidu aga looduskaitseseadus.
Mõne jaoks on looduskaitset ülearu palju, sest see segavat majandamist, teine inimene oskab oma tegemisi metsas looduses toimuvaga hästi kooskõlla viia ning seaduses kirjas olevad keelud ja piirangud ei tundu ahistavatena. Looduse kaitsmine tähendabki, et inimene oma tegevusega ei tee loodusele liiga, hoolib metsaelustikust samavõrd kui iseendast ega hävita tahtlikult kellegi elupaiku.
Pika sissejuhatusega jõuan nüüd järjega mitu nädalat meeles mõlkunud kanakullide kaitse juurde. Teatavasti on kaht liiki inimesi – ühed näevad kanakullis äärmiselt jultunud röövlit, kes kanu tapab ja sellega majapidamisele kahju teeb. Teine osa inimestest, kes lindudest rohkem teavad, neid on vaadelnud ja jälginud, tõdevad, et kanakulli arvukus on meil viimasel ajal kahanenud. Põhjuseid võib olla mitmeid, kuid kindlasti avaldab mõju elupaikade (vanad metsad) vähenemine ja toiduvaliku (kodutuvid, talvituvad pardid, lahtiselt peetavad kodukanad) kesisemaks muutumine.
Kanakull on võetud II kaitsekategooria linnuliikide nimistusse. Seaduse järgi tähendab see, et perspektiivikamates kohtades moodustatakse püsielupaigad ja metsaraiel on piirangud. Keskkonnaministeeriumis kinnitatakse aeg-ajalt püsielupaikade moodustamise ettepanekuid, kuid üldjuhul jäävad umbes pooled kanakullide pesadest rangema kaitseta. Kui omanik kullist hoolib, siis ta kaitseb ise seda metsa, kui aga soovib raiuda, siis seadus ütleb, et pesitsusajal seda teha ei tohi ning et pesapuu peab kasvama jääma. Väga leebe ju. Võib vaadata fotot, mille tegin lageraielangil, kus seadusest on täpselt kinni peetud nii raie algusaja kui pesapuu mõttes. Kuusele, kus keskosas tume pesamütakas paistab, on kõrvale julgestuseks jäetud üks suur haab ja üks mänd, sest vibalik kuusk kukuks üksi nagunii pikali. Kuid kas on üldse mõtet sellist puud koos pesaga langile alles jätta? Raiuja tegi küll kõik seaduse järgi, kuid nagunii ei tule kanakull enam iialgi lagedale raiesmikule sama puu otsa pesitsema, sest ta on varjulise metsa lind.
Miks ma üldse sellest teemast kirjutan ja miks iga päev mööda sõites jälgisin, et mis saab siis, kui harvester pesapuuni jõuab? Linnuhuvilisena teadsin juba 8 aastat tagasi, et metsas pesitsevad kanakullid, sest nende pojad hakkasid juuli keskpaigas pärast pesast väljalendamist ümbruskonnas kõva lärmi tegema ja neid sai seal tee ääres okstel istumas või metsas ringi lendamas nähtud. Teine foto ongi 2008.a. suvest, kui üks poegadest männioksal passis. Seepeale ma kord sügisel otsustasingi metsa sisse vaadata ning leidsingi pesa üles.
