Meil võistlevad laulud justkui kahel erineval konkursil, kust võitjana väljub ainult üks, millest saab „Eesti Laul 2016“. Seejärel muundub sama laul eurolauluks ja suundub kevadel Stokholmi Eestit eurovisiooni konkursil esindama. Kas valime siis parima eesti laulu või Eesti eurolaulu? Aastaid varem oli asi lihtne – valisime Eestit esindavat eurolaulu.

Nii ei saagi ma kaht erinevale publikule suunatud asja ühesuguselt hinnata. Kui kümnest finaali jõudnud laulust oma lemmikuid mainida, siis neid on kaks: Jüri Pootsmanni esitatav Stig Rästa „Play“ ja Mick Pedaja „Seis“. Mõlemad noored mehed on Rapla laulustuudiost omandatud häälekooliga, laulud suurepärased, kuid erinevad. „Play“ sobib paremini rahvusvahelisele Eurovisiooni publikule, „Seis“ on pealiskaudsele kuulajale raskemini omastatav, veidi svengrünberlik ja vajab süvenemist.

Kui valiksin eesti laulu, siis oleksid need eestikeelsed „Seis“ ja Jaan Tätte juuniori „Parmupillihullus“. Kui Eurovisioonile saatmiseks, siis kindlasti „Play“ Jüri Pootsmanniga. Paras katsumus noorel ja huvitava häälega mehel end rahvusvaheliselt proovile panna.

Eurovisioonil veaks veel kindlasti välja kogenud ja küpse häälega Laura Remmel peensusteni viimistletud lauluga „Supersonic“. Samas on elu näidanud, et eesti naislauljatel on raske rahvusvahelistelt hääletajatelt tähelepanu pälvida, olgu nad meie publiku meelest nii head, andekad või erilised kui tahes. Finaali on pääsenud vaid üksikud, nagu Sandra Nurmsalu, varasematel aegadel Maarja Liis või Ines. Euroopa publikule meeldivad noored ja hea välimusega mehed ja kui laulus kordub veel kergesti meelde jääv rütmikas „play… that’s the only way“, siis teisel korral laulavad juba kõik refrääni kaasa.

Vaat selliseid mõtteid on mul olnud aega metsas uidates mõtelda ja õhukese jääkirmega kaetud metsaojja vaadates viisijuppe ümiseda.