Kui jälgida viimase aja korruptsioonipaljastusi, siis riburada hakkavad pinnale kerkima tehingud, mis on võimalikuks saanud mentaliteedile „Kõik on müüdav“. Riigivõimu usaldusväärsus rahva silmis langeb, parteidest rääkimata. Oi, kuidas oleks siia vaja Lennu-taadu manitsust!

Kuhu on kadumas isamaalisus, aated, usk aususesse ja eestlase väärikusse? Äkki sinnasamasse svenssonitele maha müüdud või taanlaste ja soomlaste pensionisambaid kasvatavatesse metsatukkadesse, kus askeldavad usinad eesti verd sulased. Maata eestimaalased võivad küll lauluväljakul hardunult laulda maast „kus palju vaprust ja vaimuvara ka“, kuid „siiski kenad männid ja kuused-kased ka“ on vahepeal koos maaga maha müüdud.

Sihukesed me oleme, enamasti varatud ja võlgades, samas ühislaulmise ajal õnnepisaraid poetavad eestlased. Kes meist astub esimese sammu ning julgeb katki rebida maa ja metsade käest libisemise ahela? Kas need ligi 90 tuhat keskmist ja väikemetsaomanikku, kel on olnud meelekindlust jääda oma maale truuks?

Ma käin igal aastal erametsaomanike kokkutulekul ning imetlen tunnustuse pälvinud omanike töökust, nende hooldatud metsi ja tulevikku suunatud ettevõtmisi. Need on uhked ja õnnelikud inimesed, sest neil on oma maa. See maa ja nende mets ei ole müüdav. Riigivõim peaks sellistele metsaomanikele toetuma ja nende arvamust kuulama.