Teisel pildil laovad mehed palksauna, kõik seinapalgid on männist. Mehed ütlesid, et saab ka kuusest, kuid kuusk on visa hingega ja kipub seinas „mängima“. Männipalgist sein saab parem.

See on terve protsess, kuidas metsas kasvavast puust viimaks ilus palkmaja valmib. Austan väga meistrite oskusi ja nende teadmisi puidust, veel rohkem aga seda, kui kõike tehakse käsitsi, järgides vanu traditsioone.

Lisaks sellele, et palkmajade ehitusel kasutatakse metsas hoolikalt valitud ja käsitsi langetatud palke, toimub ka palkide töötlemine käsitsi. Männipalgid kooritakse liimeistriga käsitsi ja veeretatakse alusele ootama. Mõned tellijad soovivadki selliseid palkseinu, mida rohkem töödeldud pole.

Levinum on see, et pärast liimeistriga koorimist hööveldatakse need palgid elektrihöövliga käsitsi üle, vastavalt tellija soovile. Kõik tapid ja sooned lõigatakse käsitsi, abiks mootorsaag. Nii palju siis erinevust vana aja ja tänapäeva vahel, et kirve asemel võetakse mootorsaag ning palkide tõstmiseks elektriga töötav tali. Ehitamise põhimõtted aga on jäänud samaks, välja arvatud see, et palkmaja ei laota üles otse majaplatsil, vaid enne sätitakse seinad püsti ehitaja juures varjualuses.

Seejärel palgid nummerdatakse, seinad võetakse koost lahti, transporditakse tellija õuele ning laotakse seal ettevalmistatud vundamendile samasugusena uuesti üles. Pärast kivikatus peale, see pidavat palkehitistele kõige sobivam olema. Nägin alustaladel ka ilusaid laiu servamata laudu, mis tõenäoliselt lagedeks on mõeldud.

Olen uhke, et meie kandis on väike-ettevõte, kus üle 10 aasta selliseid maju kokku pannakse. Eriti hea tunne on teada, et erametsades, sh. ka minu metsas kasvav jäme palk leiab väärika kasutuse Eestis, mitte ei rända vahendajate kaudu tont-teab kuhu. Kohapeal kasvanud puul on vägi, mis kandub palkseinte kaudu edasi inimestesse, kes seal elavad. Sain selle tunde lapsepõlvekodust.