Paar päeva jäi vahele ja uuesti minnes avanes mulle metsaserva kuklasepesast üsna kurb pilt. Keegi kurjam oli seda vahepeal tuuseldamas käinud.

Kes see võis olla, kellele sipelgad huvi (või toitu) pakuvad? Näiteks karu, kel talveuinaku järel eriti suur nälg ja kes meeleldi ka sipelgaid sööb. Ehkki kuklased on suure karu jaoks ühekaupa imeväikesed, saab neid hulgakesi võttes mitu suutäit. Seda räsitud pesa vaadates süvenes usk, et karu(d) pole kusagile kaugemale läinud, vaid liiguvad jätkuvalt ka minu metsas. Vändra metsas Pärnumaal… juhhaidii!

Mõtlesin veel, et vahel lammutab ka musträhn kuklasepesi, aga samas hakkasin kahtlema, et kas ikka rähn seda tööd nii suurelt ette võtab.

Õnneks on kuklased pesa taastama asunud ning kui keegi uuesti lõhkuma ei tule, suudavad nad suve lõpuks selle üles ehitada ja pere arvukuse taastada.

Öeldakse, et kuklased kohanevad looduslike vaenlastega, kuid inimese vastu on nad jõuetud. Kui ikka pesakuhila ümber mitu hektarit lageraiet tehakse ja pesa lagedale jääb või mis veel hullem – traktoriratastega laiaks tallatakse, siis kuklased hukkuvad. On teada, et kui lähima 20 meetri kaugusel enam suuri puid (metsa) ei kasva, ei suuda nad ümber kolida, jäävad nälga ja kaitseta ning pere hukkub. Lagedale jäänud pesa satub kergesti ka looduslike vaenlaste rüüste alla.

Kuklased on meil looduskaitse all. Metsatöid tehes peaksime silmas pidama ka oma väikeste abiliste, metsasanitaride, heaolu. Pesakuhilate ümber tuleks jätta grupiti vanemaid puid alles. Lageraielankidele aga tuleks kindlasti istutada uusi puid, et mets kiiremini taastuks ja koos sellega ka sipelgatel elupaiku oleks.

Head looduskaitsekuud kõigile metsa- ja loodusinimestele. Hoolivust ja tarkust!