Pildi ühest oma metsa piirisihist tegin eelmisel nädalal, kui ööd olid veel külmad ja sisse tallatud pinnasetee hea korras.

Seda piirisihti puhastasime 15 aastat tagasi, kui jämedaid leppi ja toomingaid vähemaks võtsime. Paremat kätt on minu maatükk, vasakul riigimets. Lühikese ajaga on minu poolel lepiku vahele kasvanud väikestest kuuskedest saanud korralikud noored puud ning tol ajal veel peenikesed lepad küttepuu jämeduseks paisunud. Juba hakkasid teekohta varjutama ka looka kooldunud toomingad ning kraavikaldal laiutanud remmelgad. Kõiki sai vähemaks võetud ja valgust tuli juurde. Tegemist on sama piirisihiga, mida nüüd paar aastat järjest on jahimehed sügisel kõrgest rohust ja võsahakatistest puhtaks niitmas käinud. Üle 400 meetri pikkune siht on sobiv ka metsloomade jälgimiseks.

Nipet-näpet tuleb teha jõeäärsel taluasemel, seal on üks vana õunapuu murdunud teise õunapuu peale, kus sügiseti maitsvaid õunu valmib. Peaks selle teise õunapuu ära päästma, pealegi kannatab praegu veel tuld teha ja oksi põletada. Veel ootan võsameest, et ühes madalama kasvuga kuusenoorendikus lehtpuuvõsa vahelt lõigata. Käisin pühade ajal seal ringi kõndimas ning uurimas, kui palju veel lund jäänud on. Sulab jõudsalt, nii et kannatab hooldust teha küll.

Rändlinde saabub iga päevaga juurde. Põldudel on kiivitajad ja põllu kohal liirivad lõokesed. Metsast kostis tuvi hu-huutamist, hiireviusid tiirutab lausa mitmekaupa. Hanede ja laululuikede rändel puudub veel kindel siht põhja poole, pigem otsitakse puhkepeatuseks sobivaid põlde ja parvede lennusuunad on kaootilised.