Kevad tähendab uut elu

Hommik läks kiviladumise mõttes luhta, sest põllult värsket kraami lisaks ei toodud. Kivikorjajad viidi üheks päevaks silohoidlat puhastama. Tuli mulgi oma plaane muuta. Homme uus päev.

Kuna ma polnud paar päeva jõe äärde pääsenud, siis tegin sealsete põldude vahel ühe hommikuse ringi. Konnakotkast nägin tiirutamas, palju liblikaid ja kõiksugu putukaid õitsvatel võililledel. Hea rahulik paik ja veevulin, mis laseb oma mõtteid mõtelda.

Tagasiteel märkasin põllutee kõrval põõsaste taga pruunikarva elukat, mõtlesin, et kährik vist, ja lasin auto tagasi. Enam ei olnud kedagi, kuid kohe ilmusid orasepõllule kaks jänest, kellest ka pilte tegin. Eks needsamad seal põõsa taga oma pulmaasju ajasidki ning seejärel kalpsama läksid.

Käin õhtuti, kui hämarduma hakkab, kodutrepil istumas ja kevade hääli kuulamas. Kurgus pitsitab, sest kõige ilusam aastaaeg jäi nüüd mu kallil sõbral, kass Krissul nägemata. Oleme temaga koos palju õhtusi hääli ja põõsaste all siili sahistamist kuulanud, õunapuude ja sirelite õitsemist näinud – kõik see oli enne.

Kaks kägu kukuvad vastakuti. Ma ei loe, mitu korda kukuvad, enam ei taha. Liiga palju surma olen sel aastal lähedalt näinud. Ootan ööbikut, kes on harjunud seal kõrval oksal laulma, kuhu Krissu matsime. Ja siis äkki lendab hämaras otse mu nina eest läbi vana hall ise, hääletult nagu vari. Kas Krissu saatis kaku mulle sõnumeid tooma…

Panin õhtul ema hauale vaasi kimbu sireleid, emale meeldisid sirelid ja nende lõhn. Tänavu on palju viielehelisi õisi, nopin ja neelan alla.

Hommikul tuleb elektrik ja ise lähen metsa kiviteed laduma. Tulevikku suunatud töö annab elumõtte tagasi.