Kevad algab metsa veerel kasvavate sinililledega, siis vallutab ülane endale meelepärased lapid. Samal ajal ajavad põõsaste all end mullast välja kahvaturoosad käopäkad – sarapuujuurtest toituvad parasiittaimed, kellel pole üldse rohelist klorofülli.

Praegu on kullerkuppude aeg. Muu taimestik on veel madal ja kollaste õitega puhmikud paistavad rohust hästi välja.

Juunis tuleb kõrgete taimede ja kõrreliste aeg. Kurekell-ängelhein on üks mu lemmikutest – õrnade helelillade õisikutega uhke taim. Siis tuleb kurereha, erinevat liiki kellukad, kollane piimjuur, värviline härghein, kurekell, lõosilmad ja suve lõpus arujumikas. See on vaid väike osa õitsvatest taimedest, sest kõiki kõrrelisi ja lehelisi ma nimetada ei oskagi.

Aasal käivad ka metsloomad. Kui kullerkuppe pildistasin, kadus sealtsamast metsa alla üks sokk. Kuni ma aasal ringi vaatasin, niikaua kostis metsa alt soku pahast haukumist – olin tema territooriumil kutsumata külaline. Samas kohas olen kord ilvest näinud, kui ta ründas kahe tallega metskitse. Kitsed hüppasid jõkke, ilves jäi pettunult lõõtsutades kaldale.

Sealsamas koorivad igal aastal põdrad pihlakaid või tõmbavad kuusekoort ja sealt olen ühel palaval suvepäeval karu kartuses minema pagenud. Keegi suur elukas tuli ragistades vastaskalda metsast otse jõkke, käis sumakas ja kõik jäi vaikseks. Loom pidi vette end jahutama jääma, kuid mina ei julgenud puude vahelt kaldale vaatama minna. Mõni tund hiljem õhtul olid sokku passima läinud jahimehed sealsamas lähedal kraavis maganud karu üles ehmatanud.

Nii ma siis seal aeg-ajalt käin ja istun, kuulan ja mõtlen. Loodus näitab lilli ja liblikaid, kimalasi ja sitasitikaid, askeldavad linde ja vee kohal tiirutavad kiile. Uskumatu, kui kasulik on vahel oma hinge puhastada, inimeste maailmast välja lülitada, otsida paunast vilepill ja proovida kaasa mängida looduse suures orkestris.