Juba mitmendat korda taban end mõttelt, et miks peaks metsarahvas ilusal suvisel ajal kogunema ühte Eestimaa serva, ülestuhnitud tänavate, sellest tingitud liiklusmuudatuste ja piiratud parkimisvõimalustega Tallinna kesklinna ning kindlasti mitte odava rendihinnaga konverentsisaali.

Sama arusaamatu oli mingi aeg tagasi RMK peakontori kolimine Tallinna südalinna, ehkki vana kontor asus äärelinnas Raudalu maantee männiku servas, kus avar parkla, lihtne juurdepääs ja metsarahvale omasem keskkond. Aga mis õigus on maamatsil miskit metsahärrade Toompeale ja valitsusele lähemale kolimisest arvata.

Nüüd siis korraldab SA Erametsakeskus keskkonnainvesteeringute keskuse rahalisel toel metsaomanike tasuta koolituse samamoodi Tallinna südalinnas Rävala puisteel. Kuidagi priiskamise moodi tundub selline asi olevat.

Miks ei võiks selliseid kogunemisi teha mõnes Kesk-Eesti turismitalus? Saaks maaettevõtja kasu ja lektoritel, kellest ¾ on Lõuna- või Kesk-Eestist, oleks lühem maa kohale sõita, samamoodi metsaomanikel üle Eesti.

Ma ei tea, kui palju Tallinnas metsaomanikke on. Vast sealsel metsaühistul on teada, kes linnas elavad, kuid mets ja maaomand on kusagil Eesti teises nurgas veel alles. Väga paljud on ju metsad maha müünud, sest peavad metsandust keeruliseks, vähetulusaks ning kaugelt majandajale tülikaks koormaks.

Tahaksin minagi kuulda, millist kindlat tulu metsast lubatakse. Ehk õpiksin raha lugema ja jõuaksin ümber kasvada. Olen siiani arvanud, et mets on lihtsalt osa minu elust - sõber, kaaslane, lohutaja, kaitsja ja abimees – minu eelkäijate tegu ja pärand. Oleksin koolitusele pääsenud, äkki õpiksin metsast mõtlema hoopis kui pangast, mis intresse kasvatab. Kuid Tallinnasse ma sõitma ei hakka ja nii jääbki teadmata, kuidas raha puu otsas kasvab.