Olen tänavu kohanud kodumetsas tavapärasest sagedamini laialehist neiuvaipa. Suur osa neist on augusti keskpaigaks juba ära õitsenud, kuid üks eriti lopsakas ja kõrgekasvuline säras eelmisel nädalal veel täies õieilus.
Tulin niitmistöölt väsinuna, lonkides, võsakas küljel rippumas, kui otse ees, puuokste vahelt paistva päikese valguslaigus särasid kõrgel varrel roosad õied. Olin üllatunud, et kust selline ootamatu värviküllus ühel muidu märkamatuks jääval neiuvaibal. Vaja jäädvustada.
Kaamera aga oli autos ja sinnani oli veel natuke maad astuda. Panin oma tööriista auto juurde maha, võtsin kaamera ja läksin tagasi. Aga päike oli vahepeal edasi liikunud ega paistnud enam õitele – ereroosa ime oli haihtunud. Proovisin siis vart ja õisi puude vahelt paistvasse valguslaiku kadreerida, et roosa õievärv mingilgi moel taas esile tuleks. Enamvähem õnnestus.
Tean-tunnen laialehist neiuvaipa hulk aastaid, sest neid kasvab minu metsas mitmes kohas. Aga sellist, nabani ulatuvat, umbes meetri kõrgust neiuvaipa polnud ma varem kohanud. Tavaliselt jäävad need taimed mõnekümne sentimeetri kanti, üksikud üle poole meetri. Enamasti õitsevad nad juulikuus ning tagasihoidliku välimusega õied on rohekad, lähedalt vaadates kergelt roosaka varjundiga. Teistele uhketele, valgetes, roosades, veinpunastes ja lillades toonides silmapaistvatele sõrmkäppadele jääb laialehine neiuvaip õieilult alla, samas lehtede lopsakuse ja varre kõrgusega on paljudest üle.
