Tean seda kährikute kempsu vähemalt 12 aastat ja endiselt on see ikka samas kohas mu kodumetsas kunagise karjamaa kuuskede all. Kindlasti pole neid kährikuid, kes seal esimestena käima hakkasid, enam olemaski. Ometi on kemps alles ja uued põlvkonnad kasutavad seda jätkuvalt. Kuidas uued tulijad selle küll üles leiavad?
Metsahooldust tehes jätame oksad ja võsa kõik maapinnale maha ning mõne aasta möödudes pole neist enam jälgegi. Maha kukkunud puud, kui neid just metsast ära ei viida, kõdunevad pikapeale olematuks ja nendestki saab muld. Nii muutub mullaks ka see välikemmerg, kui viimane kährik kord metsast kaob.
Rammusast mustast mullast aga kasvavad uued puud ja koos puudega ilmuvad uued metsaliigid. Mäletan sedasama kohta lapsepõlvest, kui seal kopli väravat lahti tegemas käisin, et loomi koju lüpsile ajada.
See oli pärast sõda, vahetult enne küüditamist ja kolhoose. Siis oli karjakoppel, mille ääres paar pihlakat, olid lehmad ja mullikad, oli talupere. Kopli asemel on nüüd mets, kus elavad metskitsed, metssead, põdrad ja kährikud. Vanaema ja habemiku taadi jälgedes käin sellel maal nüüd mina ning minu järel astuvad samal mullal mu lapsed ja lapselapsed. Kõik muutub, kuid maa jääb.
