Leidsin noore kanakulli pildi oma arvuti pildipanga esimeste salvestiste hulgast. Pilt on tehtud poja kaameraga augusti algul 2004.a., veidi enne, kui ise endale esimese digikaamera ostsin ja neli aastat varem, kui metsablogi pidama hakkasin. 12 aasta tagune kohtumine noore kanakulliga tuletab meelde tolleaegset metsaelu ning tekitab praegusega võrreldes vastakaid tundeid.
Juba mitu aastat pole ei seda metsa ega seda puud, kus kanakullid igal suvel pesitsesid. Ei kostu sealtkandist suve teises pooles pesast välja lendavate kanakullipoegade teravaid kriiskeid, nagu kunagi puude vahel kuulda võis. Mets on vaesemaks jäänud, uus noorendik ei suuda võsast välja kasvada. Kanakull aga vajab suurt metsa, mitte hõredat tukakest.
Kõik see on juba olnud, kõike on nähtud – nii kipun kahetsusega ütlema. Õnneks on möödunud aastatest kaasa võtta palju erilisi looduselamusi ja lootus neid taaskord tunda või näha pole veel kadunud. Kas nad minus ka samasugust elevust tekitaksid kui varem, pole enam kindel.
Ennast kõrvalt vaadates märkan, kuidas elu inimese tuimaks ja osavõtmatuks muudab. Kõik on juba olnud, uued ajad ei ärata vaimustust, sest palju mulle olulisi väärtusi on neis kaduma läinud.
Uus nädal ja uued tööd ehk toovad vaheldust, sest loodusega suhtlemisel on see positiivne omadus, et kõik on ehe ja aus, iga päev isemoodi. Kui kanakulli või kotkapoega näha ei õnnestugi, siis võimalus mõnd teist karvast või sulelist näha ometi jääb. Peab uskuma ja kohal olema.
