Selle kevade esimest konna nägin alles nädal tagasi ja ega isegi jõe ääres pole neid tavapärasel hulgal veel kohanud. Mõtlesin, et ju on vara veel, kui lumi mõnel hommikul taas maid ja puid katab.
Lõunaks oli lumi läinud ja käisin mitmel pool metsades ringi, nii enda omas kui riigimetsas. Kuulasin linde, lugesin põllul peatuvaid sookurgi kokku (27 oli), jälgisin jões ujuvaid sinikael-parte, pildistasin ülaseid ja kopsurohtu ning sõin karulaugu noori mahlaseid lehti. On alles mõnusad! Milleks mulle ajatatud sibulapealsed ja hiina küüslauk, kui looduses kasvava karulaugu rohelistes lehtedes on mõlemad maitsed koos! Kasvukoht laieneb iga aastaga.
Läksin vaatama, kas riigimetsa sihi alt vabaks lastud ojas on vesi alanema hakanud ning juba tükk maad enne kohale jõudmist hakkas kostma kevadise konnakontserdi jorin. Vaat, kus tegelased, ma ei teadnudki, et just selles lodukohas, kus igal aastal vesi kraavis seisab, on keset metsa veel üks konnade kudemispaik. Varem teada kohad on ühes varjulises metsaäärses kraavis ja oma kodumetsa tiigis.
Kudema oli kogunenud suur hulk asjalisi, nii et vesi võbeles nagu keedupotis. Ühte serva kattis kogu kraavi laiuselt musti terakesi täis sültjas mass ja konnad olid kudu laskmiseks juba kõrvale vabasse vette rivistunud. Väga lähedale minna ei raatsinud, siis oleks laul katkenud, konnad vee alla sukeldunud ja kudemine häiritud saanud. Piilusin läbi kaamera eemalt.
