Käin iga päev tiiru või paar jälgimas kombainide tööd, aga ka kõrrepõllul põhu pallitamist. Osaühing, kelle lõpptoodanguks on farmidest saadav piim, kogub peale terade ka kuldse põhu kokku. Samal ajal jõudis kätte veel esimese aasta heinapõllu niitmine, kaarutamine ja siloks hekseldamine. Imestan, kuidas nad küll suudavad, isegi taliviljade külvid jõutakse ära teha. Väga head masinad ja tublid töömehed peavad olema, et kuumadel suvepäevadel ilma puhkust saamata vastu peavad. Olen näinud, et meestele tuuakse vahel otse masinasse toit kohale. Kõik toimib nagu kellavärk. Kes veel julgeb öelda, et maal inimesed laisad ja töötingimused nirud.

Neil, kes ainult viljakasvatusele on spetsialiseerunud, on mõnevõrra lihtsam. Põhk hekseldatakse sealsamas kombainiga põllule maha ning jääb mullale kosutuseks. Samas on neil ka tööjõudu ja erinevaid masinaid vähem kui loomakasvatajatel, kes sööta varuvad.

Minu kodupõlde harib jätkuvalt põllumajanduse osaühing ning sellest kevadest on külvikordade vahelduseks seal kolmeks aastaks hein. Seda hakati laupäeval niitma ja pühapäeval käis silomassi kogumine.

Taas olid jaol ka hiireviud ning kotkad – lausa kokkutulek. Just enne käisin viljakoristust vaatamas, kuid sealse territooriumi kotkad olid tulnud hoopis rohu kogumisest osa saama. Minu metsa hiireviud olid samamoodi põllul. Kotkad põllu ühes servas, viud teises.

Esimene tähelepanek on, et konnakotkas on tugevama närvikavaga ning temast õnnestub lähemalt ka pilt saada. Nii saabki teravama ja täpsema pildi. Konnakotkal on ühtlaselt pruun sulestik ning noka ümber on kollast rohkem kui hiireviul. Hiireviu sulestik on halli varjundiga pruun, rinnaesisel aga on heledatest sulgedest kaarjas „põll“, tiibade alapoolel heledad viirud ja laigud, tumehalli noka ümber kollast vähem kui kotkal. Ja katsu sa viule lähedale minna – ettevaatlik ja hella närviga lind. Pildistada saab vaid kaugelt.