Seisin suure, hiljuti niidetud heinapõllu servas ja jälgisin läbi binokli heinarulle, lootes näha neist mõnel istumas loorkulli, hiireviud või koguni kotkast. Lõunakaare poolt lähenes vihmapilv. Ründavaid parme seekord polnud, tuuline ilm neile vist ei sobi.
Suur väli metsade vahel tundus mahajäetud ja tühjana, kuni ühe heinarulli juurest hakkas paistma punakaspruun kogu, mis iga minutiga liikus mulle lähemale. Binokkel seletas, et rebane.
Mõtlesin siis, et näis kui lähedale rebane tuleb, sest tuul keerutas ning ühel hetkel saab loom inimese haisu kindlasti ninna. Aga rebasel oli hiirejaht käsil. Kaamera oli kogu aeg valmis, tuli ainult liikumatult istuda, et siis sobival hetkel päästikule vajutada. Ei juhtu ju iga päev, et metsloom muudkui tuleb ja tuleb lähemale, mitte ei põgene eemale.
Nägin ära kaks graatsilist jahihüpet, seejärel paar närimisliigutust ja kadunud see hiiresuutäis oligi. Seejärel taas otsejoones minu poole. Vahemaa vähenes umbes 70 meetri peale ja ühel hetkel, kui rebane asus minust mööduma, ta tõenäoliselt haistis inimest. See tegi looma ettevaatlikuks. Läbi kaamerasilma nägin, kuidas rebase pilk korraks mu ära tabas. Loom seisatus viivuks ja hakkas seejärel tasapisi eemalduma, kuni üle kraavi metsa jõudis. Paarkümmend minutit kestnud vaatemäng sai läbi.
Põllul polnud peale minu enam ühtki hingelist ning vihmapiisad hakkasid autoakent pesema.
