Koprad valmistuvad talveks

Kobras on siinse piirkonna suurim näriline, kes elab nii vees kui maismaal. Vee all võib kobras viibida siiski kuni 20 minutit, siis peab pinnale õhku hingama pääsema. Kalavõrkudesse kinni jäädes nad vee all upuvad.

Kobras paisutab väiksemaid jõgesid, ojasid ja kraave selleks, et tõsta veetaset. Eriti oluline on see sademetevaesel aastaajal, aga ka talveks valmistudes. Üles paisutatud veekogus saavad koprad ka jää all liikuda või kiskjate eest varjuda. Madalas vees aga satuvad koprad kergemini kiskjate (hunt, ilves) või jahimeeste saagiks, samamoodi ohtlik on neile ka maismaal liikumine, kus nad toitu hankimas käivad. Jalad ei ole sel loomal kiiresti põgenemiseks kuigi hästi arenenud. Küll aga on käpad abiks okste kogumisel ja tunnelite kraapimisel. Nii kaevataksegi radade sisse avausi, kustkaudu pääseb maa-aluse tunneli kaudu kaldas otse vee alla. Kui kaldapealsel kasvab tihe rohukate, nähtavus kehv ja liikumine niigi vaevaline, võib inimene kobraste territooriumil ootamatult auku kukkuda. Mõnikord on need päris sügavad, üle meetri.

Pildil olev kopratamm on üks paljudest samasugustest sellel väiksel jõel. Jääb ainult imetleda nende loomade töökust ja tammiehituse tarkust. Veekogude paisutamine ja sellest tekkinud üleujutused pööravad koprad sageli konflikti metsamajandajatega.

Kuna kobras on ajast aega olnud jahiloom (ka Eestis) nii liha, naha kui kopranõre pärast, siis üleküttimise tagajärjel suri see loom 19.sajandi keskpaigaks enamikes Euroopa maades välja. 1957.a. taasasustati kobras Eestisse uuesti ning on levinud kõikjal üle maa, ka saartel.

Muide, mõni hetk pärast selle pildi tegemist vihises piki jõge üle paisu üks erksinine jäälind. Kopratamm tekitab jäälinnule nii üles- kui allavoolu hea võimaluse kalade varitsemiseks ja püügiks. Üleujutusaladel ära kuivanud puud aga meelitavad ligi rähne. Kui palju meie, inimesed, kopra tekitatud muutusi elurikkusega seostada soovime ning kopraid mõista ja taluda suudame, on iseasi.