Koprast, käopäkast ja vereimejatest


Koprast, käopäkast ja vereimejatest

Avastasin, et umbes kolm aastat tagasi närimist alustanud kobras on nüüd uuesti sama haava kallale asunud. Vahepeal seda puud ei puututud.


Kahtlen, kas kobras nii jämedat haaba üldse langetada kavatseb, pigem on tal vaja oma hambaid lühemaks lihvida. Minul pole selle vastu midagi, kui suur haab ära kuivab, siis võtame selle maha ja saan hunniku häid küttepuid.

Pärast eilset händkakkude nägemist ei saanud enam rahu ning käisin mõlema pesakasti juures, lootes mingeid märke pesitsemisest leida. Kakkusid ei näinud ega osanud ka pesakaste altpoolt vaadates oletada, kas neis hauduja sees võiks olla. Õigemini peaksid pesas juba tillukesed kakupojad koorunud olema.


Küll aga nägin taas maapinnal paaris kohas paistmas käopäkka – parasiittaime, kes elutseb kõdunevatel lepa- või sarapuutüvedel. Ega ma selle taime vastu erilist sümpaatiat tunne ka, sest äkitselt seostus ta mul selle vereimeja kalaga, kelle Hiiumaa kalurid hiljuti merest püüdsid.

Kui ma üldse mõnd elukat jälestan, siis ongi just see, ogadega sõõrsuuga verd imev kala, kellest üksjagu pilte ka üles pandi. On veel teinegi mereelukas – kaheksajalg, kelle kombitsate küljes on reas hulk iminappasid. Kui telekast mõnd loodusfilmi näen, kus kaheksajalad tegelasteks, siis pööran pea ära. Just iminapad on jubedad, tekitavad võdinaid! Need kaks ongi minu meelest ühed jäledamad elukad. Varem kardetud rästik on selliste kõrval lausa armas loom – hammustab ja teeb haiget vaid enesekaitseks, kuid ei rooma külje alla verd imema.