Kopratamm leitud


Kopratamm leitud

Jätkan eelmise postituse teemat kobrastest. Leidsin ka tammi üles, õigemini paisude kaskaadi.

Hommikupoolikul sadas ja tööle minemise asemel plaanisin eile avastatud kopraujutuste peapõhjust otsima minna. Sellest kujunes mitmetunnine retk mööda toomingatest läbi põimunud padrikuid.

Esimese käigu tegin oma metsast piki jõge allavoolu, kuni jõudsin välja kohani, kus eile jutuks olnud suur kraav suubus jõkke. Selles nurgas oli korralik veteväli, kust minu kohale jõudes tõusis lendu kamp sinikaelparte. Allavoolu kostis kose kohinat ning sai selgeks, et pais on ehitatud jõele.

Kaugemalt paistis vette kukkunud või sinna langetatud jämedaid lepatüükaid ja nende taga oli aimata ka paisu ennast. Kükitasin hulk aega vaikselt kaldal, lootes heale õnnele, et ehk liigub vees ka mõni elukas ise. Halli sompus ilmaga võivad koprad vahel koguni päevasel ajal väljas liikuda. Sedapuhku ootasin asjata, kuna pardid olid andnud sissetungijast eelnevalt märku.

Järgmine käik kulges teiselt kaldalt, kuid metsa kaudu jõeni jõudmiseks tuli läbida üpris keerulisi takistusi. Umbes 60-70 aastat on möödas, kui neis paigus viimati loomi karjatati ja heina tehti.

Praeguseks on metsa kasvanud maadel vanemad lepad risti-rästi maha kukkunud ja toomingavõsast läbi põimunud. Alles jõele lähemale jõudes nägin vanu haabu ning nende all oli võsa vähem. Muu hulgas leidsin üles ka kunagise talude vahelise teekoha, millest kahel pool sirged puuderead. Maa-ameti ajaloolistel kaartidel on see teekoht täitsa olemas. Mõni teine kord teen neist vanadest taludest ehk juttu.

Üks vigur on selle jõega veel. Nimelt enne päris jõe äärde jõudmist ilmub kaarega ette vanajõgi, mis tõenäoliselt oli varem see päris jõgi, kuid nüüd on muutunud seisva veega sonniks. Kusagil 50-ndatel jõge süvendati ning mõned kohad kaevati sirgeks.


Juba vanajõe taga hakkasin kuulma vee vulinat, pigem eespool mainitud „kose kohinat“. Otsisin üles koha, kus vana sängi ots oli kinni tõstetud ning pääsesin sealtkaudu üle.

Jääb vaid imetleda kobraste projekteerimistarkust ja ehituskunsti. Et pais suurveega täies suuruses allavoolu ei läheks, oli see sätitud kasvavate puude taha. Vähe ühest korralikust paisust, neid oli seal paarikümne meetriste vahedega kokku kolm – tõeline kaskaad eri suuruses paisudest. Allavoolu viimane oli kõige madalam, samas ikka korralikult ehitatud. Pildil on esimene ja kõige suurem pais.

Kolme paisuga süsteemist ei õnnestunud ülevaatlikku pilti teha, sest vette kukkumata polnud kaldalt võimalik end jõe kohale upitada.