Pildil oleva väike-konnakotkaga kohtusin päeva jooksul kaks korda ühes ja samas kohas, niidetud rohuvaalude vahel, maanteest umbes 25 meetri kaugusel. Tegemist oli ühe eriti julge isendiga, kes ei hoolinud mööda sõitvatest autodest ega temast mõne meetri kaugusel liikuvast niidukist. Kotkal oli jalgade all saak, mille küljest ta aeg-ajalt lihatükikesi sikutas ja alla neelas.
Jälgisin ja pildistasin lindu ning läksin oma toimetusi tegema. Ladusime sealsamas lähedal metsateele kive.

Kui ma paari tunni pärast samast kohast möödusin, oli kotkas seal alles, lösutas maas nagu kana pesal. See tundus mulle natuke veider – kotkas maapinnal tukkumas. Äkki on midagi viga. Niidukid olid põllult ära kolinud, kuid teed mööda vurasid endiselt hekseldatud silomaterjali vedavad traktorid, müra ja sagimist omajagu.

Jäin puude varju seisma, võtsin kaamera ja uurisin läbi objektiivi, kas kotkaga on ikka kõik korras või tegi toiduga liiga. Ei ta maganud ühti, pigem seedis seal rohuvaalu vahel oma kõhutäit. Minu kohalolu märkas ta peagi, tõusis jalule, sirutas ennast, astus mõne sammu, uuris maapinda, vaatas ümbrust ning viie minuti pärast tõusis lendu ja võttis suuna metsa poole. Pilte tegin temast omajagu.

Järeldasin kotka käitumisest, et ju sel linnul pole kohustust peret toita, näiteks kaasale pessa süüa viia, kui too peaks haudumas olema. Poegade koorumiseni läheb kotkastel veel umbes nädala jagu aega ja pärast seda on toidumuresid rohkem.

Kotkast tehtud pilte vaadates nägin, et sel linnul oli paremas jalas alumiiniumist rõngas, teises jalas värvirõngast ei paistnud. Üldse on rõngaste nägemine rohus kõndiva linnu puhul õnneasi, need lihtsalt ei paista sulgedega kaetud kotkajalgadelt välja, eriti kui on alla varvaste juurde vajunud. Ka rõnga numbrit polnud võimalik lugeda, paistis vaid kinnituskoht, number ise jäi teisele poole jala taha. Jääb oodata järgmist kohtumist ning lähivaatlusi.