Käes on aeg, mil konnakotkaste pojad hakkavad pesa äärel tiibadega lennuharjutusi tegema. Tung lendu tõusta on neile sünniga kaasa antud.
Ma võiksin kasvõi igas blogiloos kotkastest kirjutada, niiväga lähevad need linnud mulle korda. Jälgin kotkaid alates nende saabumisest aprillis kuni lahkumiseni septembris. Eriti aktiivseks aga muutuvad konnakotkaste vanalinnud just praegu, mil pojad on suureks saamas, vajavad rohkelt toitu ja õpetamist. Nii võib rohumaade niitmisel, aga eriti eesseisva viljakoristuse ajal, näha kotkaid kombainide järel põllult hiiri püüdmas. Augusti teises pooles proovivad ka pesast välja lennanud noorlinnud iseseisvalt saaki kätte saada, sest peagi tuleb neil nagunii vanemateta toime tulla.
Inimestele, kes õhus lendavaid suuri röövlinde päris täpselt määrata ei suuda ja nimetavad neid lihtsalt kullideks, soovitan veidike aega varuda, võimalusel binokkel või kaamera appi võtta ning lennus olevat lindu jälgida. Näiteks siiru-viiru-mustrilise tiivaalusega hiireviu on tundliku närvikavaga röövlind, kes ei hakka naljalt teel või põlluserval peatunud auto kohal tiirutama ja enamasti lendab kohe silma alt ära. Konnakotkas aga ei lase end maapinnal liikuvatest inimestest või masinatest eriti segada ning võib üpris lähedal pea kohal lennelda.
Kui tiibade all puudub muster, on ühtlaselt tume, võibki olla tegemist meil kõige enim levinud kotkaliigi - konnakotkaga. Just nii ka minu pildilt paistab. Veel tasub tähele panna, et tiibade kandepind on kehaga võrreldes suur, seepärast hea ilma korral (vaikse tuulega) kotkas praktiliselt tiibadega ei vehkle nagu part või tuvi, vaid liugleb õhus kergelt nagu purilennuk. Üksnes oksalt või maapinnalt lennu alustamiseks teeb mõned tugevad tiivalöögid ja juba kannab õhk lindu ise. Tõusvaid õhuvoole kasutab kotkas enda kõrgele taeva alla kerimiseks, kuni muutub inimsilmale vaevumärgatavaks täpiks. See aga ei tähenda, et kotkas maapinnal toimuvat ei näeks – egas ilmaasjata räägita kotkapilgust isegi prillireklaamis.
Toiduotsingud toimuvad suuremalt jaolt õhust vaadeldes ning saaklooma märgates sööstab kotkas alla maapinnale teda püüdma. Loomulikult hõlbustavad kõik niitmistööd põldudel saagi püüdmist, sest hiired ja mutid aetakse liikvele.
Lendavat kotkast vaadates poeb hinge igatsus – tahaks ka tõusta kõrgele üles, liuelda üle metsa, põllu ja raba ning vaadata ükskõikse üleolekuga pealt seda inimeste pöörast sebimist maiste hüvede nimel. Sinna taevastesse kõrgustesse lenneldes jätavad meie hinged selle nagunii maha ja saavad lõpuks olla vabad.
