Kuusenoorendik kaasiku vahel aga võttis kõrgust ning ühel hetkel sai selgeks, et kased sinna enam ei sobi, nad ju ei ela nii kaua, kuni kuused kord raieküpseks saavad. Naaber otsustas raiuda. Osa kaski suutis harvester lõigata, suuremad võttis saemees. Üks selline käsitsi langetatud mürakas on ka pildil. Valdavalt olid kased ilusad, tüved vinneripakuks sobivad. Kuusenoorendik elab raiehäiringu vast üle. Sarnasel põhjusel lasin ka mina eelmisel sügisel kaseraie teha, mul oli kaskede alla ilus looduslik kuusenoorendik ise tunginud.

Mõtisklen siin, et ega me erametsaomanikud, kes metsandust õppinud ei ole, polegi kohe valmis ratsionaalseid otsuseid tegema. Mina olin esimestel aastatel ikka üsna võhik. Tarkus tuleb hiljem, kui vigu teeme ja neid parandama peame. Õnneks on meie kandis tänini olemas parim metsaspetsialist, kellelt julgen igal ajal nõu küsida. Ka naabritelt tasub õppida.

Seega on parem, kui esimese hooga kohe tervet metsa maha raiuma ei torma, sest tagasi seda enam ei saa. Kui raiuda, siis vähehaaval ja seejärel kindlasti uusi puid istutama asudes. Alles seejärel mõistad, mida metsakasvatus tähendab, kui pikaajaline protsesse see on ning kui palju ühe noorendiku kujundamine tööd, vaeva ja ka raha nõuab.

Keerulisem on seemne- ja säilikpuude jätmine lageraielangile, kuhu on plaanis nagunii uued taimed istutada. Suuri, metsa varjus kasvanud kaski ühekaupa lagedale jätta on risk - kui lehed puus, ei kannata tuult. Mänd sobib hästi, hea oleks nad gruppidena jätta ning valida koonusekujuliselt üles kitseneva võraga puud, sellised on tuulekindlamad kui laiutavate okstega. Männid elavad kaua, järgmise põlvkonna raieküpsuseni. Vanad haavad sobivad säilikpuudeks suurepäraselt, meeldivad paljudele elusliikidele. Aja jooksul surevad jalal seistes ise ära.