Kui koprad ei ehita, teeme siis veetõkkeid ise!

Pärast tormipäevi ja ohtrat sadu nägin suurel kraavil veesulgu, mille tekkimise põhjuseks pean kraavile ladustatud oksahunnikut. Vaatasin ka hunnikust allavoolu ja seal oli vett hoopis vähem. Järelikult ongi oksavirn nagu kopratamm vee liikumist takistamas. Kraav ise asub riigimetsa peasihi ääres ja sinna koonduvad mitme metsasihi äärsete kraavide veed.

Lisaks riigimetsa kuivendusvõrgustikule suubub ka üks minu ja naabri erametsa vaheline kuivenduskraav sellessesamusesse oksavirnaga tõkestatud suurde kraavi ning ega ma muidu polekski nähtule suuremat tähelepanu pööranud, kui et ka minu metsakraavis oli veetase kerkinud, vesi seisis, ei voolanud. Peale selle toimib nimetatud kraav ka eesvooluna põllumaade drenaažisüsteemile, mille veed jõuavad pärast settetiigi läbimist samasse kraavi. Ristmikul, kus pildi tegemise hetkel seisin, on kokku kolm truupi, kustkaudu veed suurde kraavi pääsevad.

Mäletan väga hästi, kui suve lõpul raadati riigimetsas peasihi äärse kraavi kaldaid ning saadud materjal kokku veeti. Ümarmaterjal viidi kohe ära, oksad aga ladustati hakkeks tegemist ootama. Nii juhtuski, et oksavirnad pandi mõnes kohas otse kraavi peale, kus tol ajal vaid raasuke vett põhjapeal oli.

See on üldiselt levinud, et metsast välja toodud palgid virnastatakse risti üle kraavi. Pikemat sorti ümarmaterjal jääb otsipidi kahele kaldale toetuma ja vesi saab allpool edasi voolata. Kauaks see kraam nagunii sinna ei jää, rekkad viivad ära. Kahjuks ei taibanud kuival ajal oksi kokku vedanud masinamees, et virnast võib saada suurt kraavi sulgev tõke, peaaegu nagu kopratamm. Nüüd päästaks olukorra üksnes hakkur, mis vees poolenisti ligunenud oksad välja tõstaks, purustaks ja minema toimetaks.