Fotol, kus suur lage ala koos kõrval kasvava noorendikuga paistab, asub pildi keskel oleva puudegrupi vahel jämeda harulise kase otsas hiireviu pesa. Pildile jääb see nelja kuuse ja mõne kase ja haava vahele, kaugelt vaadates hele, kõige jässakam kasetüvi keskel.
Viivitasin loo kirjutamisega, sest tahtsin enne harvesterijuhiga rääkida ning küsida, kas teda oli enne raiet pesast informeeritud või mingeid juhiseid antud, kuidas seal toimetada. Mees vastas, et midagi ei räägitud, ta ise märkas seda pesa ning omaenda sisetunde järgi otsustas jätta pesa ümber väikse puudegrupi. Nagunii tuleb säilikpuid jätta, tema valis need pesale varjuks.
Minul jäi selle jutu peale temast aruka noore metsamehe mulje, nii ma vist talle ka ütlesin. Ehkki seda suurt lagedat vaadates on muidugi vähe lootust, et hiireviu või kanakull pesa tulevikus veel kunagi asustavad. Mõlemad röövlinnud eelistavad pesapaigana turvalisemat ja suuremat metsamassiivi. Eks ma püüan eeloleval kevadel silma peal hoida, kas keegi võtab muutunud koha veel omaks.
Kuna hiireviu kuulub küll looduskaitse all olevate liikide hulka, kuid tema pesapaigad pole nii range kaitse all kui näiteks kõrgema kategooria kotkastel, siis ikkagi seadus ütleb, et pesitsusajal ei tohi lindu häirida, pesa ümbruses raiet teha. Väljaspool pesitsusaega ehk nagu jutuks olev lageraie septembri teises pooles tehti, kehtib nõue, et pesapuud ei tohi maha saagida või pesa rikkuda. Nii jääbki õhku küsimus, kas hiireviu pesade saatus ongi vaid harvesterijuhi või saemeeste südametunnistuse otsustada, kuna raie korraldaja eelnevalt mingeid juhiseid ei anna.
Lisan, et ka minu metsas on kahes kohas suurte haruliste kaskede otsas hiireviude pesad. Kui nad seal igal aastal ei pesitsegi, võib valmis ehitatud suure pesa hõivata näiteks händkakk või kanakull. Mul pole mõttessegi tulnud seal ümberringi suurt lagedat korraldada. Ilma viudeta või kakkude-kullideta ei muutu metsaomanik rikkamaks, vaesemaks võib küll jääda. Eks kõik sõltu iga inimese mõõdupuust.
