Kui puud meie juurest ära lähevad

Viimastel nädalatel on olnud aega palju mõelda elatud elule ning ikka ja uuesti jõuan tagasi lapsepõlve. Eestlasele omaselt paigatundliku inimesena on mulle kallid kõik mälestuspildid koduõuest ja kodukülast, kodupõldudest ja karjamaast, kodumetsast ja tähenduslikest vanadest puudest.

Otsisin üles meie õuele pöörava tee otsas kasvanud vahtrast tehtud viimase pildi, enne kui see maha saeti. Öeldi, et riigimaantee ohutuse mõttes.

Vanasti olid minu sünnikoju saabuja jaoks teeotsal kasvavad kaks vahtrapuud märgiks, mille vahelt isegi hobune ilma ohje liigutamata teadis alla pöörata. Üks kahest puust sai hukka juba 40 aastat tagasi maaparandustööde käigus, mil tasandati põlluks ka õuele viiv talutee. Aga teine vaher, taluaja oluline sümbol, elas edasi. Ühtki märki vanadusest või halvenevast tervisest tal küljes polnud.
Jaa, mul on kombeks nutta taga puid, kes on hukka saanud, minu juurest ära läinud, võttes kaasa mitmeid mulle olulise tähendusega mälestusi. Nii suri vanadusse ka kuulus karulaskmise kask, kui tema poolteist sajandit kestnud värvikas elu loomulikul viisil otsa sai. Tema kännu ümber kasvab juba ammugi uus mets ja uued kased. Ainult koht ise vajab aegajalt näitamist nii lastele kui lastelastele, et meeles püsiks.

Meie lapsepõlv ja kodu on need, mis meid terve elu saadavad. Maalapse lihtsad asjad, olgu nendeks või põlised õuepuud, kus kiik rippus või kust kevadel mahla lasti, annavad ellu kaasa paigatunde ja jätavad hinge iseäraliku igatsuse, mis meid ükskord tagasi kutsub.

Lisan lõppu, et vana vahtra juurest paistis pildi tegemise ajal (2009.a. talv) kaugel vasakus servas kunagine metsavahimaja ja otse üle põllu ka mets, mida tolleks hetkeks polnud metsafirma jõudnud maha võtta. Praegu pole tee ääres ei vahtrapuud ega põllu taga metsa, majake veel püsib.