Olin koolis tubli pioneer, hea õpilane, meeldis laulda ja laval esineda, ühe sõnaga – jäin silma. Selliste jaoks oli tol ajal olemas ka üks üleliiduline pioneerilaager Krimmi lõunarannikul – Artek. Nii ma mingitel asjaoludel (ema kolhoosis eesrindlik karjatalitaja) sinna väljavalituks osutusin. Võib-olla lükkas tagant ka helilooja Aleksander Blumberg , pioneeride suur sõber. Grupp, kus oli tuntud nimedest ka veel näiteks Anni Viiding-Kreem, Jaagup Kreemi ema, kogunes Tallinna ja sealt paar päeva rongiga läbi Moskva Simferoopolisse välja.

Artekis oli laagrikord nagu sõjaväes, kõigile anti ühtmoodi aluspesu, valged riided, panama mütsid ja jalanõud. Läbida tuli ka täikontroll. Matkamiseks anti dressid. Hommikvõimlemine, lipu heiskamine koos lauluga, neli korda päevas hea söök (kodus elasime tol ajal väga vaeselt), lauluõppimised, rivitrummi löömise harjutamine, suplus Mustas meres, pallimängud, matkad Aju-Dagile ja mäestikku, lõkkeõhtud. Ühe sõnaga – vägev olemine, mis kestis 40 päeva.

Vene keelega mul probleeme polnud, sest 2.klassis käisin ühe aasta Tallinnas koolis ja elasin onu juures, kus kodune suhtlemine käis suures osas vene keeles. Onu tõi naise sõjast tulles Venemaalt ja mamma tuli tütrele järele. Sellises keskkonnas omandab laps igapäevase suhtlemiskeele kergesti.

Nüüd tagasi Krimmi. Ka peale Artekis olemist olen seal hiljem veel mitmel korral ekskursioonil käinud. Simferoopol, tatarihõnguline Bahtšissarai, sõjaväestatud merelinn Sevastoopol ning lõunaranniku kuurordid Jalta, Alupka, Alušta, Jevpatoria ning Aivazovski „Üheksas laine“ originaal, rannikumere kohal kaljunukil veel kindlus-loss „Lastutškino Gnezdo“ ning paigad, kus Stalin, USA ja Inglismaa pärast II maailmasõda lepingu alla kirjutasid. Küpressid, magnooliad ja kiviklibuse rannaga rohekassinine Must meri. Ja need lõunamaa lõhnad, mis lehmalautade lähistel kasvanud eesti maalapsele magusasti ninna lõid.

„Naš Artek, naš Artek, ne zabõtj tebja vovek“ – see laagrilaulgi on mul täitsa meeles. Mäletan üht kahepäevast jalgsimatka Krimmi mäeahelikus, kus tuli isegi köitpidi, seljaga alaspoole rippudes, mägijõge ületada. Igati sportlik retk instruktorite juhendamisel koos telkide püstitamise õppimisega, lõkketegemise, toidu keetmise ja ühislauludega. Seal mägedes nägin esimest korda vähemalt meetri pikkust jämedat liivakarva roomajat, olevat ohutu stepinastik, kelle siis vapralt kinni püüdsin, et teiste kartlikumate ees julge näida.

Artek oli ses mõttes loodusõpetlik laager, et kogusime herbaariumiks erinevaid taimi, õppisime selgeks nende nimetused ja herbaariumi sai igaüks koju kaasa. Veel kogusime erinevaid kivimeid, kleepisime neile sildikesed külge ja sättisime kollektsiooni.

Jäi ütlemata, et eestlased jagati eraldi rühmadesse laiali, nii et omavahel me suurt koos olla ei saanud. Noh, seesamune kohustuslik integratsioon. Minu rühmas oli palju vene poisse, toredamad ja intelligentsemad olid kaks Moskva poistekoori oma, kuid omamoodi vastikuid tüüpe oli maakohtadest. Ei mäleta täpselt, millest mul paari vene poisiga maade ja asjade jagamine alguse sai, kuid selgelt on meeles lause, mille välja paiskasin: „Vam, voram ne dam!“ (teile, varastele, ei anna). Kus siis algas madin – mingi eesti plikatirts solvab vene poisse! Asi jõudis kasvataja kõrvu ja sain pikalt noomida. Räägiti natsionalismist ja tuletati meelde, et suurel kodumaal on kõik rahvad võrdsed.

Lugu ehk oleks sinnapaika jäänudki, kuni ühel hommikul kutsuti mind hambaarsti juurde kontrolli. Kaks paksu tädi klõbistasid mul suus ja siis võeti tangid, et üks alumine purihammas välja tõmmata. Minu teada olid suus kõik terved, kuid ei julgenud vastu ka hakata. Ja siis nad hakkasid tööle. Üks hoidis minu käsi selja tagant kinni, teine lõhkus suus. Ei mingit tuimestussüsti, vaid vägisi. Hammas vist läks tõmmates pooleks, sest pärast hakati meisliga juuri välja raiuma. Verd olid kõik kohad täis, nutsin valust ja jõuetusest vastu hakata. Järgmise päeva lamasin voodis, ei saanud süüa ja teised eesti tüdrukud käisid mind vaatamas. Siis oleksin sealt otsemaid koju pääseda tahtnud.

See jõhker hambatõmbamine oli tõenäoliselt füüsiline kättemaks natsionalistile, kes kodus omandatud, kuid seni vaoshoitud vaenu vene poistele näkku prahvatas.

Krimm aga on looduslikult kaunis paik Musta mere rannikul, mõnusalt laugjate mägede ning tatarlaste kultuuri jälgedega sisemaal. Krimm väärib rahu.