Külalised metsast

Kell võis olla natuke 10 läbi õhtul, kui tegin akna lahti, et jahenevat värsket õhku tuppa lasta. Kass Krissu ronis välimisele aknalauale ja jäi äkki tardunult ühte punkti metsa suunas vaatama. Metsani on meil majast ca 40 meetrit. Küsisin, et mida ta seal näeb, aga Krissu ei liigutanud minu jutu peale kõrvagi, aina vahtis ja kuulas pingsalt edasi. Mõtlesin, et ju vist jälle siilid, nemad ikka vahel ilmuvad hämaruse saabudes metsast aeda. Küll aga tundus mulle, et kass justkui näeb midagi erilist, mida siilid tema jaoks küll olla ei tohiks.

Kass jäigi aknale, ise hakkasin sauna minema, et kuuma päeva higi maha pesta. Õues nägin, et põõsaste taga ongi kaks helepruuni kogu ja tulevad otse maja poole. Seisin vaikselt. Esimene oli kits, tagumine sokk. Kui soku pea oli viimaks kuuseheki varju kadunud, seega tema silmad mind enam ei näinud, julgesin end liigutada ja lippasin tuppa fotoaparaadi järele. Kass oli selleks ajaks end akna ette toolile püsti ajanud ja piilus läbi klaasi neid metsast lähenevaid sarvilisi. Sellistega pole varem tegemist olnud ja õigem on varjus püsida.

Kui kaamera käes, nõjatusin kassi juurde aknalauale ja ootasin, kui sokuke põõsa tagant uuesti nähtavale ilmub. Valgust oli üsna napilt, kuid mõne pildi ikka tegin.

Ega ma pole sel suvel metsas kitsesid ammugi näinud. Jooksuaeg peaks veel kestma ja kui sokkudel pead segi, siis sel ajal on loomi rohkem liikumas.

Talviti on meil mõnikord kitsed öösiti päris ukse ees linnusöökla alla pudenenud teri söömas käinud. Aga et kesksuvel metsloomad aias jalutavad, seda pole varem olnud. Naabrite koerad ei teinud samuti ühtki haugatust – ju nad magasid kuudis kurnava palavuse järgset und.