Külamaastik põdraga

Jätkan külamaastike teemat, sest kauneid paiku leidub nii kodukandis kui kaugemal. Kui mõni vaatepilt kurvaks teeb, siis kirjutan sellestki. Võimalusel püüan teemat siduda puude, loomade, lindude ja inimestega.

Laupäeva õhtupoolik. Sõidame poja perega maanteed mööda teise külla, kui taludevahelist põldu mööda läheneb meile üks põdramullikas. Pean auto kinni ja jääme ootama.

Peale meie oli teel ka teisi liiklejaid ning põdramullikas otsustas pöörata tagasi majade poole. Tundus, et loom õigele otsusele jõuda ei suutnud, keerutas põllul siia-sinna ning suundus viimaks ühe maja taha metsatukka. Metslooma koht ongi metsas.

Hiljem käisin veel teisest kandist vaatamas, lootuses, et põder tuleb metsatukast teiseltpoolt välja ja suundub jõe äärde. Jõe ääres põõsastes oli ees üks sarviline sokk. Ootasin, kuid põtra ei tulnud. Küllap jäi pärast üleelamisi metsa rüppe hinge tõmbama, sest majade läheduses seiklemine ning teel vuravad autod pole metslooma tavapärane keskkond.

Kevad on ilus aeg. Külapõllud rohetavad, aedades hakkavad õunapuud õitsema ja põlluveertel valendavad toomepuud. Metsloomadel on pojad sündinud ning lindudel pojad koorunud või alles koorumas. Põdramammadel on uued väiksed vasikad ning eelmised lapsed on sunnitud alustama iseseisvat elu. Kui kogemusi napib ja ema enam kõrval pole, eks siis jäävad noorte ja kogenematute loomade liikumisteedele vahel ette nii suured maanteed kui taluõued.