Alanud looduskaitsekuul on seekord võetud vaatluse alla maastikud ja nende muutumine inimtegevuse mõjul.
Meie külamaastikest võiks avaldada paksu pildiraamatu, mille sisust üle poole moodustaksid välja surnud talukohad, nõuka ajast pärit tühjad korrusmajad külakeskustes, mahajäetud farmid, nõgestesse kasvanud kuivatid, sissevajunud katustega laod ja töökojad. Õhust võiks kopterilt või droonidega pildistada metsamaastikke, mis on nii auklikuks lõigatud, otsekui oleks põleng või pommitamine üle käinud. Minu arvates tuleks seda kiiremas korras teha, et Eesti Vabariigi 100-ndaks juubeliks valmis saada. See on meie aja ja elamise lugu, inimeste moraalse ja materiaalse vaesumise ja lahkumise lugu.
Teise poole raamatust täidaksid maastikud ülesharitud põldude ja väheste allesjäänud metsatukkadega, mille vahel mõni hakkajam paigalejääja on esiisade maja korda seadnud. Kasvõi pilt sellest noore pere poolt taas üles ehitatud kodust õuel kasvava põlistammega, mida iga päev mööda sõites imetleda võin. Eriti ilus on õu praegu, kirsipuude ja kreekide õitsemise aegu.
Eesti maastikku kujundavad inimesed oma arusaamade ja vajaduste järgi. Maaharimine ja loomakasvatus on koondunud suurtalude ja põllumajandusühistute kätte. Tagastatud metsamaade omanikud on järjekindlalt oma metsad suuromanikele maha müünud, sest side metsaga on katkenud või seda pole olnudki. Maakodude juurest kaovad viimasedki kartulilapid ning asenduvad suurte muruväljakutega. Jõukamad niidavad neid kord nädalas murutraktoritega, kehvemad vikati või muruniidukiga. Toitu, kaasa arvatud kartulit ja juurvilja, käiakse ostmas marketitest ja seda teevad ka maainimesed. Lammaste, kitsede ja kanade asemel peetakse õue peal koeravolaskeid.
Kui kuidagi kurjakuulutavaks kujunes mu kirjeldus külamaastikest, siis käib see hetkel minu kodukandi kohta. Siin pole ligitõmbavaid järvi ega kupleid, on vaid tasane põllu- ja metsamaa. Siin pole puhkajaid meelitavaid turismitalusid, kelle ootel ümbrus klantsima lüüakse.
Ometi on just siin hea elada, kodune, rahulik. Meid ümbritsevad puhta õhu ja vaikusega sood ja rabad. Neid pole inimene suutnud muuta ja see on hea.
