Sellest on päris hulk aastaid, kui ühel sügisesel õhtupoolikul hakkasin pärast mägralinnaku juures passimist piki metsasihti oma sünnikodu juurde jäetud auto poole liikuma. Siht riigimetsa ääres katkes, risti ees oli kraav ja selle taga algas teine siht, mis viis vasakule, minu tulduga risti. Sinna ma minna ei tahtnud, vaja oli otse ja pärast paremale. Pimedaks hakkas kiskuma.
Kuna mägralinnaku juurde olin tulnud teisi radu pidi, siis tagasi ka ei tahtnud minna. Suund oli ju õige, ainult metsad tundmatud.
Lõpuks astusin kraavi äärset rada paremale ja varsti algaski uus sirge siht, mis viis soovitud suunas. Olin selles kohas esimest korda elus, ümberringi suured metsad. Ühel pool sihti eramaad, teiselpool riigi oma. Tol ajal, üle 10 aasta tagasi, polnud metsi kuigi palju raiutud, ainult mõned noorendikud olid riigimetsas, needki jäid mägralinnaku kanti.
Suurte metsade vahel, mida ei tükelda lageraielangid, oli kiirelt pimenevas sügisõhtus ainsaks suunatähiseks sihi otsa kohal läänekaares helendav loojangutaevas. Selle poole ma liikusingi. Teadsin, et kusagil lõpus peaksin jõudma ka oma metsani ja seal pöörab sihiots vasemale. Tagantjärele on naljakas mõelda, et kui olin sirge lõppu jõudnud, et tundnud taeva taustal oma metsa mände enam ära. Olin neid sadu kordi näinud, kuid mitte pimedas.
Kõik lõppes muidugi rõõmsa taaskohtumise ja kodustele radadele jõudmisega. Arvan, et too retk pimenevas sügisõhtus andis märku, et inimese meeled tuhmuvad koos vananemisega. Nooremana olin oma tädile marjul käies pidevalt julgestuseks kaasas, sest suunatajuga mul probleeme polnud, võisin iga kell rabast või mistahes metsast otsemat teed pidi välja jõuda. Tema oli eakam ja kippus eksima, riputas linte puude külge.
Nüüd, mõni päev tagasi, võtsin kätte ja sammusin tolle teekonna vastupidises suunas uuesti läbi. Noh, et ei peaks ainult kaardilt vaatama, vaid teaksin täpselt, mis ja kus. Selgeks sai ka põhjus, miks tol sügisõhtul siht katkes ja uuesti teises kohas jätkus. Selliselt kulgesid riigimetsa piiril kuivenduskraavid ja sihid, erametsas uusi kraave ja teid pole. Aga kõrvuti paiknevad erametsad on jätkuvalt alles ja hoitud, mitme erineva kohaliku pere omad. Tegin pilte ka.
