Kui ilmad külmaks läksid ja palju lund järsku maha tuli, hakkasid tihased aknale koputama ja toitu nuruma. Ostsin 10-kilose kotitäie sihvkasid ja toidumaja täitus külastajatest. Peale rasvatihaste ilmusid leevikesed, salutihased, sinitihased, põldvarblased ja hommikuti üks punarind. Kui mõnel ööl ligi 10 kraadi külma tegi, ostsin poest pekitüki ja riputasin ka selle lati otsa. Pekk meeldib kõige rohkem sinitihastele.

Nüüd läks sulale, linde käib vähem ning peki vastu ei tunta huvi. Siiski-siiski – vaatasin köögiaknast välja ning nägin toidumaja katuse all karvast looma. Kusagilt oli meie õue ilmunud pika karvaga võõras kass, sihuke kergekaaluline, kes suutis maast ligi 2 meetri kõrgusele hüpata ja toidumaja katuse all olles kõrvalt latil rippuvat pekitükki käpaga lähemale tõmmata.

Kassi sinised silmad reetsid, et on segu siiamist ja mõnest segaverelisest pikakarvalisest. Võib-olla nende siniste silmade pärast (mu kadunud Krissu oli samuti siniste silmadega) ei raatsinud võõrast looma minema kupatada ja enne tegin läbi akna mõne pildi. Kahekordne aknaklaas muidugi ei tule pildi kvaliteedile kasuks, samas looma ilme ja keeleots on vahvad. Kass lükkas käpaga pekitüki liikuma ja kui see ninani ulatus, haaras hammastega kinni ja asus otsast nosima. Ega mul kahju olnud, linnukesed praegu pekist ei hooli, läheb soojaga nagunii halvaks, las sööb.

Kui tali tagasi tuleb ja see sinisilm hakkab taas linnumajas käima, küllap siis peletan ta eemale. Jahikireta linnuvaatlemise suutsin vaid oma Krissule aja jooksul selgeks teha, võõrale kassile vaevalt. Soojas toas ja täis kõhuga võis Krissu läbi köögiakna linde rahulikult jälgida, kuni ma talle seletasin, et see punase rinnaga riiukukk on leevike ja kollase kõhuga on tihane, kuid kass ei tohi neid püüda. Siis vaatas Krissu oma siniste silmadega mulle otsa, hüppas aknalaualt maha ning keeras diivanile magama. (Ei saa ma oma armsa sõbra kaotusest siiani üle…)