Kuni soov teada saada pole sind maha jätnud, oled elus

Võtan aeg-ajalt ette mõne käigu ammukäidud kohtadesse, et teada saada, mis seal vahepeal muutunud on. Minu sihiks on suuremalt jaolt ikka metsad, vahel ka rabad. Mere äärde juhtun haruharva.

Olen korduvalt kirjutanud, et minu lemmik-aastaajaks on kevad - ärkamise, tärkamise ja tulemise aeg. Tunnen, et ka minu elu saab igal kevadel uue mõtte. Nii ma aina käin ja sõidan, vaatan ja kuulan, hingan ja nuusutan.

Nädala lõpus kandsid jalad mind taas ühte tuttavasse, kuid ürgse olemisega metsa. Metsloomade jälgi näeb veel vaid põõsaste vahel lumes, vanas metsas pole lumest raasugi järel. Nii ei jää ka loomadest maapinnale jälgi, samas saab ka inimene liikuda hääletult, hiilida või seista. Kui vaid mõni kuivanud oksa praksatus jalge all sind ei reeda.

Käin metsas mõtteid klaarimas. Viimasel korral oli tuuline ja niiske ilm, mis muutis aastakümneid inimkätest puutumata metsa eriti saladuslikuks. Ninna tungis karge kevadine aroom, mis oli kokku segatud kõdunevatest lehtedest, puuseentest ja lagunevast puidust. Hingasin kõike seda endasse ja kuulasin erinevatest kantidest kostvaid hääli, oigeid ja hüüdeid. Mõtlesin, et oleks see vast proovikivi mõnele metsast võõrutatud linnapreilile, kui ta üksinda peaks sellisesse kohta eksima. Minusuguse vana uitaja kõrvadele aga kõlas see kui sümfoonia. Tuule kohin latvades, üksteise vastu hõõrduvad oksad, kuivade tüügaste kägin ja murdunud tüve kaeblik vile.

Tahaksin, et selles metsas elaks lendorav, saladuslik loom, keda ma pole veel näinud. Oi kui palju leidub tema jaoks seal õõnsustega vanu haabu ja nende vahel varju pakkuvaid peenemaid kuuski.

See on mets, kus olen kohanud laanerähni ja näinud maapinnal lohus haudumas laanepüüd. Ka oravat olen näinud, seda tavalist. Puuseente ja sammalde huvilistele pakub see mets võimalust uurida ja avastada. Nii käin seal minagi end testimas: kuni mets suudab mind veel vaimustuma panna, olen jätkuvalt elus.