Kollaseid lehti hoiavad puus kinni praegu ka sarapuud, kuid vaevalt keegi sarapuupõõsa äratundmisega puusse paneb. Sügiskollase haava või kase tunneb samuti igaüks ära.

Künnapuu pole siinmail enam nii tavaline puu kui ammustel aegadel. Üheks põhjuseks on kliimamuutused, viljaka mullaga maa ülesharimine põlluks aga ka künnapuu väärtuslik puit. Tugev ja painduv puit sobis omal ajal mitmesuguste tööriistade, hobu- ja majapidamistarvete valmistamiseks.

Nagu eespool mainitud, kasvab künnapuu viljakal ja niiskel mullal, seega peamiselt jõgede läheduses, kus esineb ka suurvee üleujutusi. Teda võib leida kasvamas lähestikku teiste laialeheliste lehtpuudega, isegi koos halli lepa ja toomingaga.

Künnapuu ja jalakas on lähisugulased, kuid jalakas on meil laiemalt levinud ega kuulu looduskaitse alla nagu haruldasem künnapuu. Kuidas kahel puul vahet teha, sellest on palju kirjutatud. Mina vaatan ja katsun kõigepealt lehti. Hariliku jalaka leht on suurem, hästi kare ja lehe servas hargnevad roodud „jalgadeks“. Künnapuu lehed on alapoolel peaaegu läikivad ja siledad ning üldjuhul roodude hargnemist ei esine ja lehe pooled on kujult ebasümmeetrilised. Kevadel vaadatakse vahe tegemiseks ka pungi ja katsutakse oksaotsi.


Minul aga on oma meetod noorte künnapuude leidmiseks just sügisel. See puu on praktiliselt viimane, kes oma lehed langetab. Kui kõik teised on juba paljad, püsivad künnapuu kollased lehed veel kinni. Harilik jalakas on siis oma lehed kas rohelistena või pruuniks tõmbunutena ammuilma maha kukutanud.
Kollaste sügislehtede järgi ongi praegu paras aeg üles otsida ja lintidega märgistada need künnapuutaimed, mida on plaanis kevadel ümber istutada. Üks selline koht on mul kodumetsas, kus soliidses eas künnapuu on oma lähedusse kasvatanud üksjagu lapsukesi – noori künnapuutaimi. Kevadel oleks ilma märgistamata vitsakesi pea võimatu üles leida.