Künnapuudest seal ja siin


Künnapuudest seal ja siin

Kui ma suvisel pööripäeval Oonurme kandis Ida-Viru metsades käisin, jäin ümbrust uudistades mingil hetkel teistest maha ega hakanud enam läbi suure kraavi ronima, et neile langile järele minna. Selle asemel kõndisin piki metsavahelist teed tagasi künnapuid lähemalt uurima. Kaks suuremat kasvavad teine teiselpool teed ja on tõesti ilusad puud. Tegin pildi ka. Kord varem olen suuri ja veelgi vanemaid Alam-Pedjal jõekäärus näinud. Võtsin künnapuult lehtedega oksakese kaasa ja teise samas lähedalt kasvavalt väiksemalt harilikult jalakalt. Hiljem lasin retkelt tulnud koolitatud metsameestel määrata, kumb on kumb. Silitati ja vaadati ning tunti ära.

Virumaa metsad on suvel lopsakad nii lehtpuude kui raiesmikel kasvava taimestiku poolest. Arvatavasti on päris töömahukas sealsel viljakal maal istutatud kultuure hooldada. Kui meie kandis jätab inimene okaspuu raie järel langi uuendamata, siis esimese hooga saab ta asemele lepa-toominga segametsa (võsa). Aastakümnete pärast jõuavad järele kased ja mõni kuusk. Metsa taastumise tsükkel on looduslikult uuenedes pikk, inimene ei jõua oma eluajal uut täisealist metsa ära näha. Puid istutades ja hoolt kandes saab oma tööst mõnekümne aasta pärast juba rõõmu tunda.

Minu kodumetsas tehti kusagil 70ndate esimeses pooles vanas kuusikus lageraie (töömehed oli Karpaatiast, keda külarahvas kutsus karpatšikuteks). See pildil olev künnapuu vist jäi Družba langetussaest puutumata, puu tundub ülejäänud lehtpuudest suurem, kõrgem ja vanem. Tore, et ta mu metsas olemas on. Kusagil tagapool, kus oli vanasti loomade metsakarjamaa, paistab veel teinegi, kuid tema on noorem ja väiksem.

Selles kohas on vihmasel ajal üsna vesine pinnas. Kolhoosiaegsest, umbes 40 aasta tagusest raietööst pärit sügavad rööpad hakkavad nüüdseks vähehaaval tasanduma. Jalge alla jääb pool meetrit kohevat musta mulda. Künnapuule paistab selline niiske ja viljakas koht sobivat. Küllap ka eespool jutuks olnud Virumaa künnapuudega on samamoodi.