Suve peatse lõppemise esimesteks märkideks on suurtesse kampadesse kogunevad valge-toonekured. Viljalõikus ja künd käivad põldudel samaaegselt ning toonekurgedel on valida palju häid toitumiskohti, kus suheldakse ning moodustatakse rändeparvesid.
Märgid sellest, et valmistutakse paari nädala pärast algavaks sügisrändeks talvitumisaladele, on õhus. Enamasti on kurepesad maha jäetud, ainult mõnel üksikul käivad noorlinnud veel ööbimas. Küll nemadki ühinevad suurte parvedega ja siis ühel päeval on nad kõik läinud…
Vaatasin künnimasina järele kogunenud toonekurgi ja mõtlesin, mil moel tummad linnud omavahel suhtlevad, kuidas rännutee plaane arutavad ja juhtlinde valivad. Küllap on ka noortele koos munast koorumisega teekond sisse programmeeritud. Paraku ei tea nemad teel varitsevatest ohtudest ja raskustest veel midagi ning et ellujäämise nimel tuleks järgneda kogenud vanalindudele.
Valge-toonekured ei häälitse ega laula. Ainus heli, mis kevadeti pesalt kostab, on paarilisega kokkusaamist tähistav nokaklõbin.
Kellelgi ei tundu praegu kiire olevat. Vaid mõni üksik suvatses adra järel mullast tõugu või vihmaussi nokka napsata. Mitukümmend toonekurge lihtsalt ootasid, puhkasid ja nautisid sooja ilma.
