See, et põdrad ilmuvad just sinna, kus metsa langetatakse, pole mulle enam uudis. Äsja sain sellele järjekordse kinnituse, mis õnnestus ka pildile võtta. Kaks selli olid teel naabrimetsa poole, kus harvester parajasti puid langetas.
Ei raatsinud loomadele liiga lähedale minna, et paremat pilti saada, oleksin nad metsasihilt kõrvale peletanud. Kui inimesi läheduses ei ole, siis võivad põdrad üsna masinate ligi tulla ning jääda tööpäeva lõppu ootama, et hiljem teha langil üks inventuur ning otsida meelepäraseid suutäisi.
Nii oli see aasta tagasi, kui riigimetsas suuremaid lageraielanke võeti või jõeäärne piirinaaber raiet tegi, nii oli see eelmisel kuul minu metsas ning nüüd kordub naabri metsas. Põdrad pole kuhugi kadunud, vaatamata sellele, et sügisese jahi käigus neist osa jahisaagiks võeti. Pealegi tunnevad põdrad hästi kalendrit – jahihooajal ollakse peidus, muul ajal aga liigutakse julgelt ringi.
Kuni vahepealsetel aastatel selles piirkonnas suuremaid raieid ei tehtud, olid põdrad koondunud naabruses olevale looduskaitsealale. Seal on kogu aeg vaikne ja rahulik, metsatöid ei tehta, inimesed liiguvad harva. Kevadel, kui kaitseala piiril metsateed mööda sõitsin, mõtlesin, et oleks pidanud kühvli ja koti kaasa võtma, siis oleks aiamaale väetist korjata saanud. Tee oli põdrapabulate hunnikuid täis.
Metsaraie aga ajab loomad liikvele. Mõned elukad, eriti metssead ja metskitsed, pagevad müra eest kaugemale, teised, näiteks põdrad, koonduvad hoopis lankide lähedusse. Kui samas kandis juhtub veel männinoorendikke olema, võib kindel olla, et maitsmas käiakse ka neid. Inimene-metsaomanik aga kukub kohe hädaldama, et põdrad söövad metsa ära. Aga mis me ise teeme? Me ju meelitamegi oma tegevusega loomad kohale ja süüa tahab igaüks.
Huvitaks, kas keegi on teinud uuringuid, kus oleks analüüsitud inimtegevuse mõjusid metsloomade käitumisele. Mina ei pea end asjatundjaks, kirjutan üksnes oma loodusvaatlustest ja tähelepanekutest.
