Vahel tasub küttehalud otse metsa kuivama jätta ja alles suve lõpus sealt ära vedada. Nii on vähem ümberlaadimist. Kui on päikesele ja tuultele ligipääs olemas, siis kuivavad halud ka kohapeal enamvähem ära. Pilt on minu jõeäärsest metsast, kus kuusenoorendike vahelistelt põllukraavidelt suur osa leppi ongi praeguseks maha võetud.

Praegu on looduses seisak ja ootus – liiga külm, isegi sinililled on õied sulgenud ja pead longu lasknud. Kuluheinast ei paista ühtki värsket rohelist liblet. Põdrad luusivad laialt ringi ja maiustavad noorte kuuskede koorega. Kuhu nina vahele mahub, sealt ka suutäis kraapsatakse – nägin seda langi ääres, kuhu plaanin istutama minna.

Sain teada, et metsataimede kasvataja on juba mõnda aega kuuseistikuid peenardest välja võtnud ja esimesed tuhanded ka ära viidud. Minu tellitud kogus pole kuigi suur ja lubati, nii et ilma ma ei jää. Praegu on igal ööl külmakraadid ning taimeaias saab alles õhtupoolikul, kui muld on üles sulanud, istikuid võtma ja puntidesse siduma asuda.

Uurisin, kas maapind metsas on istutuseks piisavalt tahenenud. Minu arust küll mitte. Vesisesse mulda istutatud taimi ei saa korralikult kinni tallata, need kerkivad hiljem üles ja juurte alla tekivad õhuvahed. See aga tähendab, et taim ei juurdu või kuivab hoopiski ära. Ootan veel veidi ja jälgin ilma.