Kuusetunnel

Käisin nädalavahetusel lastelastega Navesti kaldal asuvas talukohas sugulastel külas. Nooruses olin seal koos elukaaslasega pidev käija, olgu see talvel, kevadise tedremängu ajal Riisa rabas või jõest kala püüdmas. Nüüd on hea, kui korra-paar aasta jooksul külla juhtun.

Pärast peremehe surma talupidamine lõpetati, samas tulid pere noored hiljuti linnast tagasi maale elama ning hooned on remonditud ja värske välimuse saanud. Kurgipõllu ja kilemajade asemel on hooldatud jõeäärsed maastikud ning uhked põlispuud.

Kusagil vene aja lõpukümnendil istutatud kuusehekk, mis kaitses kevadeti kilemajasid ja kurgipeenraid külma eest, on suureks kasvanud. Pererahvas kutsus vaatama, kuidas tihedast hekist on saanud kuusetunnel. Inimenegi mahub seal vabalt edasi-tagasi liikuma, mitte ainult kährikud ja muud elukad. Ja kui palju linde seal pesitseb.

Kui hekk oli noor, siis seda pügati, seepärast on kuuskedel lõikekohtades tüvede hargnemine hästi näha. Hekki istutades on pandud kuusetaimed kahte ritta. Nii nad siis ruumipuudusel väljapoole kooldusidki ja kui sisemised oksad ära kuivasid ja maha varisesid, moodustus rea keskele lage tunnel. Unustasin küsida, kas keegi okste laasumisele tunnelis natuke kaasa ka aitas. Olen ise samuti paar kuusehekki istutanud, siksak viisil, puud vaheldumisi. Minu vanadesse hekkidesse, kus puudub kahel real selge vahekoht, pole tunnelit tekkinud.