Viimasel päeval teeksin ühe orienteerumismatka vääriselupaiga metsas (vaata pilti) ja kui nad sealt omal jõul, ilma mobiili ja GPS-ta, lagedale välja suudavad tulla, viiksin poliitikud järgmisele seiklusrajale ümbruskonna lageraielankidele. Kursuse kokkuvõtteks laseksin kõigil kirjutada essee teemal „Mets kui Eesti rahvuslik rikkus“.

Aga kuna minu plaan on selleks korraks vett vedama läinud, siis parem kujutan ette, mismoodi poliitiline ellujäämiskursus telekaamerate ees välja nägema võiks hakata. Talvised olud pole metsas elamiseks just kõige kergemad, kuid poliitikuid filmides ei lasta neil nagunii nälga jääda ega ära külmuda. Autod-värgid, kaamerad-telgid on käepärast, sest võttegrupp ju peab koos katsealustega samamoodi vastu pidama. Kindlasti on kaasa palgatud üks-kaks kogenud matkajuhti ning liikumiseks ei kasutata kõige metsikumaid alasid, vaid RMK matkaradasid ning ööbimiseks seal asuvaid lõkkeplatse ja varjualuseid. Eks selle märkab hiljem kogenum vaataja kindlasti ära.

Telesaate ideest lugedes meenus mulle kohe film „Seenelkäik“, kus paljastus metsast võõrdunud abitute poliitikute tõeline olemus nii füüsilises kui moraalses mõttes. Kas ka poliit-tõsielusarjalt midagi sellist võib oodata?

Yokole, Liinale ja Kristiinale tahan öelda, et unustage ära peen aluspesu, pange selle asemel „vanaema“ aluspüksid, mille peale veel pikk soe pesu ja edasi kihiti kõik muu, mida vajadusel juurde või vähemaks võtta saab. Kõige peale niiskuskindel kapuutsiga jope. Kvaliteetseid sokke võiks ka mitu paari olla ning jalanõudeks korralikud, vett, lund või pori kannatavad paksema tallaga poolsaapad.
Naised, hoiduge märjale puurondile või kivile istumast, võite saada piinava põie- või neeruvaagnapõletiku. Pange kasvõi kiletükk või seljakott enne istumise alla. Las Pomerants võtab õblukese Yoko öösel telgis kaissu, nii et Yoko selg vastu Marko tursket kõhtu. Hoiab seljahädad ära ja karud eemal.

Soovin kõigile osalistele metsas poliitilist ellujäämist ning televaatajatele lustilist valimiseelset meelelahutust.