Lageraie ja pesapuu
Tuhala külas toimunud metsaraie käigus langetatud pesapuu ja selles hukkunud röövlinnupoeg tõi eile õhtul hulgaliselt vastukaja. Kas oli tegemist väike-konnakotka pesaga või hoopis hiireviu omaga, selles pole kirjutise autorini jõudnud andmetes täit selgust. Metsarikkumistele välja kutsutud keskkonnainspektorid pole linnutundjatena ilmselt nii tugevad kui on kotkaeksperdid, seega võivad hukkunud poja määramisega ka mööda panna. Ehk siis segi ajada väike-konnakotka ja hiireviu noorlinnu.
Minu teadmiste järgi ei ole väike-konnakotka pesas kasvaval pojal praegu veel nii arenenud sulestik nagu pildilt paistab, pigem katavad keha valdavalt valged tibusuled. Hukkunud poja sulestik on küll noorlinnule omane, kuid lennuvõime oli puudulik, et oleks suutnud raiesse läinud pesast välja lennates põgeneda. Kes Looduskalendri kaamerapilte jälgib, see teab, et hiireviu pojad alles treenivad pesal tiibu, kuid sealt kaugele lennata veel ei suuda.
Kotkaste või teiste kaitsealuste lindude pesapuu maharaiumisi tuleb õnneks harva ette, samas pole kusagile kadunud metsaomanike suhtumine, et kui pole pesaga puud, pole ka kotkast või kulli ning jääb vaba voli metsalangetamiseks. Mis teha, kõik ei sobi metsaomanikeks, eriti kui raha kaalub üles kõik muud väärtused, vaimu ja tunded. Metsainimene peab olema looduse usku.
Samas õhutab riik üha intensiivistuvat metsade majandamist, sh. raieid, jättes eraomanikele hüvitamata looduskaitselised piirangud. Nii juhtubki, et riik koorib erametsaomanikelt mitu nahka, alates maamaksust, metsatulu-maksust ja igasugu aktsiisidest, käibemaksust, lõpetades mitmete talumiskohustustega. Maaomanikud ju tegelikult hoolitsevadki loodusväärtuste säilimise eest, millest saavad osa kõik riigi alamad. Maaomanikud jagavad tasuta teenuseid nii ministrile kui koolijütsile. Ka kotkas, hiireviu või kanakull on loodusväärtused, kuid nende elupaikade säilimine eramaal on jäetud vaid maaomaniku õlule, riigilt hüvitust saamata. Riiklik looduskaitse, seadused ja piirangud peaksid toimima koostöös metsaomanikega, muidu plahvatavadki need jõhkrad hävitusteod aeg-ajalt kusagil taas välja.
Mis oleks Eestimaa väärt ilma metsata, ilma selliste liikideta, mida paljudes Euroopa edukates riikides enam polegi. Mõelgem, mida me siin väiksel maal oma lastele jätame. Tehnoloogia areng on tore asi, kuid selle kõrval ei tohi kannatada inimeste elukeskkond ega muutuda vaesemaks meie loodus.
Üks näide loo lõppu ka. Pildil oleval langil tehti 2013.a. sügisel lageraie (keegi on välja mõelnud sellele leebema nime „uuendusraie“) ja üle palgivirna paistab keskel kuuse otsas üks hiireviu pesa. Seadust ei rikutud, raie tehti väljaspool pesitsusaega, pesapuud maha ei võetud, kuid ometigi elupaik hävis. Kuusk koos pesaga kukkus mõne kuu pärast pikali, seemne- või säilikpuudeks jäetud männid ja kased on samuti pikali. Ainult suur haab ja üks pesapuu kõrval seisnud mänd on alles. See jutt ja pilt on järelemõtlemiseks.
