Lagled

Hea rahulik aeg, käin võsa niitmas ja üritan endale tööga mitte liiga teha. Püüan samal ajal ka ringi vaadata, sügise ilust osa saada.

Metsa viiva tee ääres orasepõllul elutsevad juba paar viimast nädalat suured kiivitajate parved koos rästastega. Kord valvavad neid rongad, üks kohalik vanapaar, kord jälle mõni rändel olev hiireviu. Kui kella 5 paiku metsast tagasi sõitsin, nägin, et põllule on lisandunud umbes 100-liikmeline seltskond suuremaid linde – valgepõsk-lagled.

Viimase 15 aasta jooksul pole mul olnud juhust oma kandis laglesid näha. Põldudel on maas olnud küll sookurgede salkasid, hanesid ja luiki, nüüd siis esimest korda ka lagled.

Kiivitajad hoidusid lagledest kaugemale, kuid rongad uudistasid tulnukaid päris lähedalt. Lagled sebisid põllul pikas rivis kogu aeg ringi, tõenäoliselt mekkisid ka talinisu orast.

Ilusad linnud, kes sügisel võivad siia jõuda kas Venemaa või Soome tundraaladelt. Sügisene ränne kulgeb Madalmaadest Briti saarteni. Enamasti teevad lagled pikemaid puhke- või toitumispeatusi Lääne-Eestis, mandri keskosas vähem. Seepärast oligi mul põnev neid siinkandis harva kohatavaid linde autoaknast jälgida. Võrreldes hanedega on lagled julgemad ega tõuse autot nähes kohe lendu. Mina tõlgendan sellist käitumist kui lindude kogemust jahipidamisega. Hanedel, kellele linnujahti peetakse, on ohutunne suurem. Valgepõsk-lagled on Eestis kaitsealadel looduskaitse all, väljaspool kaitsealasid siiski jahilinnud. Küllap soovitakse sel viisil hoida linnud orasepõldudest eemal.

Olen põnevil, kas homme metsa sõites on lagleparv endiselt paigal või on edasi rännanud.