Pildi kahest lauluigest tegin päev enne vabariigi aastapäeva ühel talinisu orasepõllul oma maa naabruses. Ka tuttav külamees oli samal päeval näinud üht valget luike üle lendamas.
Nägin Elurikkuse vaatlustest, et laululuiki on sel talvel nähtud ainult mere ääres saartel. Veebruari ainuke vaatlus oli 24.veebruari seisuga registreeritud Pärnumaal Tahkurannas ja seegi piirkond jääb mere lähedale. Sisemaal peatuvad luiged tõenäoliselt ajutiselt, et puhata või kui leiavad lumest paljaks sulanud põldudelt toidupoolist. Taliviljaoras sobib selleks kindlasti.
Tavaliselt algab suurem laulu- ja väikeluikede ränne põhja suunas just märtsis, kuid sel talvel on palju asju teisiti. Väikses jões korralikku jääd ei tekkinudki ning olemasolevad raasud kadusid paari vihmase päevaga nii märkamatult ära, et isegi veetaset ei kergitanud. Soojad ilmad, lahtised veekogud ning lumeta põllud meelitavad linnud tavapärasest varem rändele.
Lauluik on soomlaste rahvuslind nagu meil Eestis suitsupääsuke. Põhjanaabrite rahvuslindudest vaid üksikud paarid jäävad Eestisse pesitsema, enamasti rändavad nad suveks põhja tundraaladele.
Olen kevade inimene ja elan kevadekuulutajate ootuses. Varsti võib ehk loota esimesi kiivitajaid ja põldlõokesi.
