Kuna mõni aeg tagasi, kui pildistasin omaarust leesika õisi, sain kommentaari, et see oli hoopis pohl. Süda ei andnud rahu ja otsustasin selgeks teha, kumb on kumb. Läksin tagasi sinna liivasesse männikusse, kus teadsin neid mõlemat kasvavat. Nüüd on asi klaar.

Leesika leidsin päikseliselt nõlvalt. Liivast maapinda kattis roheline tihe vaip, sest leesikas on maad ligi roomavate vartega madal taim, kääbuspõõsas. Kinnituseks pistsin sealt suhu ka ühe rohelise toore marja, mille maitse oli natuke magus, sisu jahune ja keskel kivike. Leesika lehed kitsenevad rootsu suunas, pohlal koolduvad ümaralt varre vastu.

Kümmekond meetrit eemal mändide all kasvavad juba pohlad. Seda taime tunneb igaüks, kes vähegi metsas käinud. Pohl on põõsas, varred püstised, lehed leesika omadega sarnased, kuid nagu eespool mainisin, on nad ühtlaselt ovaalsed-ümarad ega kitsene rootsu juures. Pohla marjad on praegu veel pisikesed rohelised punnid ega ahvatle suhu pistma.

Võrreldes meil nii tavalise pohlaga kohtab leesikat hoopis harvem. Sageli on ahvatlus just leesikalehti kuivatamiseks koguda, kuid seda tuleb teha mõistlikult, roomavaid varsi koos juurtega mitte üles kitkudes, et kasvukoht ei saaks rikutud. Taastumiseks kulub aastaid.