Tööd olen samuti iga päev väikestviisi saanud teha. Rajad on sisse niidetud ja nüüd viivad need läbi roostiku isegi veepiirini välja, kust avaneb vaade kahele kopratammile. Eks edaspidi jõuan seda kohta jõel ka pildistada.

Põdrakärbsed hakkavad vähehaaval loiuks muutuma: üleeile 9, eile 6 ja viimane saak oli vaid 3 pruuni verejanulist elukat. Enne sügisest pööripäeva võis neid lausa 50 kaupa krae vahele ja riietesse pugeda. Puuke pole ka enam külge hakanud, mis aga ei tähenda, et neid rohus poleks. Vaja oleks veelgi kõvemaid miinuskraade, siis ehk saab sedasorti nuhtlus läbi.

Jõe taga keldris on pärast mõningast vaheaega taas kahejalgsed külalised käinud, kaminas tuld teinud ja laua ümber istunud. Ühe tühja viinapudeli leidsin laua alt ja uksele kinnitatud silt minu kontaktandmetega oli ära rebitud. Ju ikka ei taheta luba küsida. Matkajatele või loodussõpradele pole ma luba andmast keeldunud, autoga kohale sõitnud noortele napsutajatele ütlen kindlalt ära. Suured puud, teekraavid – kõike võib juhtuda, kui roolis istujal silm krillis. Üks Žiguli kõverdunud ja praguline esiklaas vedeleb katki sõidetud pajupõõsastes täiesti sirge põllutee ääres paari-kolme nädala tagusest ajast, hea et selles kohas vaid põõsad olid, mitte jämedad puud…

Kuna keldriuks, mille ma ise alati väljast haaki panen, oli paokil ning valge silt ka puudu, siis vaatasingi, kellel keldrisse asja on olnud. Ukse juures kuulsin, et keegi krõbistab seal poolpimedas. Otsaakna klaasil rapsis üks rähni moodi suur lind. Ronisin redelit mööda üles, sain aknalt linnu peaaegu kahe peo vahele - kuid viuh! Läinud ta oligi, valguse poole! Uks selja taga jäi ju lahti. Niipalju nägin, et oli hallpearähn, keda väga sageli ei kohta. Oleksin teda meeleldi mõne hetke peos hoidnud, lähemalt vaadanud ning seejärel nagunii õues lahti lasknud.