Leili metsalood | Aiasokk – õhtune külaline


Leili metsalood | Aiasokk – õhtune külaline
Foto: Leili Mihkelson

Tuttav metskits käib jälle mul aias ja naabri metsa ääres, paistab aknast ära. Talvel lumega kraapis meie kuuseheki alla asemeid ning ööbis seal.

Nüüd kevadel lamamisjälgi puude alla ei jää, seega pole aimu, kuhu loomad praegu ööseks lähevad. Talvel oli kuuskede all magamisasemeid mitu, seega võis kambas olla rohkem loomi kui ainult see sokk. Siis oli sõrajälgi otse mu trepi ees lumel ja ka lindude söögimaja all, kuhu seemneid oli pudenenud.

Arvan, et õhtuhämaruses pildile jäänud sokk on sama loom, kes eelmisel ja üle-eelmisel suvel mul aias hernepealsed ära sõi ja seejärel hakkasid talle meeldima poolvalminud maasikad. Tabasin looma mitu korda maasikapeenarde vahel nosimas ja astusin siis lähemale. Alles seejärel lippas metskits minema, et järgmisel õhtul taas ilmuda. Tagatipuks avastasin korduvalt, kuidas metskits pärast söömaaega aeda õunapuude alla puhkama oli heitnud. Ju loom on kogenud, et inimeste kõrval on turvalisem kui metsas. Olen siia blogisse aiakitsedest tehtud pilte varem ka pannud.

Kuna ümber metsa on veel mitmete teiste majaomanike maalapid, siis oletan, et metsloomad käivad peale minu aia ka nende juures. Vaikne nurgake ja rahulikud inimesed siinkandis.

Praegu pole veel otsustanud, kas herneid seekord üldse külvan. Kogu aeg ei viitsi ju valvata ka. Samas jälle on tore metslooma lähedalt jälgida. Tühja siis mõnest hernekaunast, elu jooksul neid söödud küll!

Pildil oleval sokul on uhke peaehe – kõrged kolmeharulised sarved. Selliste sarvede omanikul võiks vanust olla vast 4 aastat. Kui ma looma liikumas nägin, pea püsti, torkasid esimese asjana silma just kõrged sarved. Karvavahetus on alles käimas, sellest ka laiguline kasukas. Kui rohi rohetama hakkab, ehk koguneb kasuka alla kontidele raasuke rammugi juurde.