Leili metsalood | Augud talvises kuklasepesas


Leili metsalood | Augud talvises kuklasepesas
Foto: Leili Mihkelson

Mu kodumetsas on lähestikku kaks kuklasepesa ja mõlemat käib keegi kevade lähenedes lammutamas. Nii ka selle aasta märtsikuus.

Kaks aastat tagasi kevadel tegin samast pesast pildi ja kirjutasin loo, kus oletasin, et karu on talveunest ärkamise järel poole suurest pesakuhilast laiali kraapinud. Loo lugejad avaldasid arvamust, et seda võib ka mäger teha. Viimast ma eriti ei usu, sest ei tea piisavalt lähedal ühtki mägralinnakut olevat.

Sel korral on õnneks vaid paar auku kuhila ülemisse ossa uuristatud, mis viitab pigem musträhnile.

Kuna kuklased talvituvad sügaval kuhila all, siis väiksemad augud kuhila ülemises osas ei tohiks ohustada kuklaste ellujäämist suhteliselt pakasevaesel talvel. Näha on, et nende aukude uuristaja ei pääsenud otsitavatele ligi ja loobus edasisest kaevamisest.

Tragid metsasipelgad parandavad pesakuhila kevadel ilmtingimata ära ja nagu olen tähele pannud, kerkib see iga aastaga üha kõrgemaks.

Eestis elab seitse erinevat liiki kuklasi, kes kõik kuuluvad looduskaitse alla: arukuklane, laanekuklane, kännukuklane, palukuklane, karukuklane, liivakuklane ja veerekuklane. Vaevalt enamus metsaomanikest, sealhulgas mina, neid üldse määrata oskab ja liikidel vahet teha suudab.

Kuklased toituvad peale taimse nektari ka metsa kahjurputukatest, seepärast peaksid nad lisaks riiklikule kaitsele olema metsaomanike poolt igati soositud ja hoitud.