Naabrinaine oli tõukekelguga raamatukogus käinud ja kui lõõtsutades tagasi jõudis, kirus teede ja tänavate hooldajaid. Ühtki lumesahka polevat liikvel olnud, kõikjal raskesti läbitav lumesupp. Kelgust oli tuge, aitas püsti püsida.

Säh sulle siis haldusreformi ja tont-teab kelle kätte läinud teede, tänavate ja kõnniteede hoolduse hankelepinguid. Pole enam kohalikke teemeistreid, käiakse kusagilt Viljandi mailt siin töid tegemas. Mida kaugemalt ja kohalikke olusid vähem tundvaid mehi ja masinaid, seda hiljem ja harvem kohale jõutakse.

Lume roobitsemine võttis mul kõvasti aega, sest iga paari meetri järel sai roop silmini lund täis ja siis tuli see lumevalli otsa tõugata. Sedaviisi, roobitäie kaupa, kulus palju aega.

Kui pärast ka naabrinaine, kel sellise töö kogemust pole, roobi küünist välja tõi, püüdsin talle näidata, kuidas lumelükkamist saaks jõudu säästvamalt teha. Tal mees, kellega me eelmistel talvedel võidu oma õuesid lumest puhtad hoidsime ja kordamööda ühist väljasõiduteed rookisime, on praegu haiglas puusaoperatsioonist taastumas. Nii jäävadki selle talve lumetööd eitede hooleks.

Kuidagi peab ka maal ellu jääma ja kevadeni vastu pidama. Maanaised, kes on mitu riigikorda ja valitsust üle elanud, kitsaste majanduslike olude kiuste lapsed üles kasvatanud, tööl käinud ning selle kõrvalt oma haigeid vanemaid aastate kaupa põetanud ja jõudumööda ka meestele toeks olnud, on ühed kanged ja vastupidavad eided. Asi see lumerookimine sihukeste käes siis ära ei ole.