Leili metsalood | Emotsionaalne mets


Leili metsalood | Emotsionaalne mets
Foto: Leili Mihkelson

Tean pildil olevat veesilma riigimetsas juba hulk aastaid ja kui sinnakanti asja, pööran vahel teelt kõrvale ja käin vaatamas. Kevadeti võib vees ujumas näha nii sõtkaid kui parte. Nüüd oktoobris on kõik väga vaikne, värviline ja ilus.

See veesilm või tiik või nagu omal ajal neid nimetati – tuletõrje veevõtukoht, on metsa kaevatud tõenäoliselt maaparandustööde käigus. Välja tõstetud pinnasest on veekogu kõrvale moodustunud küngas, kuhu on kasvama pandud või ise kasvama hakanud noored männid.

Kümmekond aastat tagasi tehti kõrval natuke lageraiet, jäeti ka säilikpuid. Lank on nüüdseks noorte puudega, peamiselt kaskede ja haabadega uuenenud. Sellest ka praegune sügisvärvide rohkus.

Kui kevadel seal veelinde jälgimas olen käinud, kostab vahel ka rähni koputamist ja häälitsusi. Vanad säilikpuud sobivad neile lindudele nii pesapuudeks kui toidu hankimiseks.

Metsateele pöörates sattusin sinna värskelt veetud killustikukattele. Ega varemgi polnud sel riigimetsa kruusasel teel häda midagi, aga tugevdatud teekate peab igasugusel aastaajal vastu ka metsamasinate raskusele.

Riigimetsa teed ongi kõigile liikumiseks: marjulistele, seenelistele, puhkajatele, jahimeestele jne., sest ka mets kuulub meile kõigile. Ainult et majandajaks on RMK ja metsatulu kasutamise üle rahva ehk omanikuga avalikult nõu ei peeta. Lihtsalt lepime, et ju keegi (näiteks riigikogu) teab paremini, kellele ja kui palju vaja jagada, usaldame (ehkki täpselt ei tea, keda), käime marjul või seenel, sõidame metsateedel, kiidame hooldatud matkaradu, aga kui lageraielanke näeme, kirume maapõhja. Mets läheb kõigile korda, olenemata sellest, kas suudame või oskame tema heaks ise midagi teha.

Eks ta ole, kui on kõigi oma, siis kelle oma see mets lõpuks ikka on? Kuidas selle tulu, kulu ja kasumiga riigimetsas täpsemalt lood on? Vaevalt meist igaüks RMK aruandeid uurib ja analüüsida suudab, kui vastutustundlikult meie varaga ümber käiakse. Küll aga oleme võimelised hindama riigimetsa visuaalselt, emotsionaalselt ja juba see tähendab, et hoolime.