Leili metsalood | Habemesse kasvanud puud
On imetlusväärne, kui erinevad võivad meie kandis olla üksteisest vaid kümnekonna kilomeetri kaugusel asuvad metsad. Minu kodumetsa viljakal mullal on peamisteks puuliikideks kuusk ja kask, samas natuke maad ida suunal laiuvad liivastel küngastel männimetsad.
Käin sealseid riigimetsi aegajalt vaatamas, ise samal ajal lootes, ehk ei jää see kohtumine viimaseks, nagu tulek ja minek mõne lähedase inimese voodi juurde, kes valmistub jäädavaks lahkumiseks. Olen selliseid minekuid kogenud, nii inimeste kui metsaga.
Suhted riigimetsaga ongi inimestel natuke teistmoodi kui oma talumetsaga. Võid riigi omas käia seenel või marjul või niisama loodust nautimas, samas sõnaõigust tema käekäigu üle tavainimesel pole.
Riigimetsas toimuv ei pruugi kohalikele inimestele arusaadav olla.
Mets, mille kõrval oleme terve elu elanud, saab lähedaseks ja armastus tema vastu aastatega tugevamaks, olgu see oma või riigimets.
Mets elab inimesega võrreldes palju pikema elu, mõni puu jõuab aastatega koguni halli habemesse kasvada ja me austame teda.
Väikesele lapsele tunduvad metsa all kõndides puud võimsate ja kõrgetena. Seitsekümmend aastat hiljem samas kohas käies on sama mets meie meelest ikka endine, ainult pisut-pisut vanem ja väärikam.
Tüve vastu on hea toetuda ja tunda, kuidas koore alt õhkub sooja. Puu on elus. Hoopis inimene väsib, vajub küüru, murdub ja läheb igavikku enne kui palumetsa männipuu.
