Leili metsalood | Heinamaale külvatakse talivili

Kui kuiva suve tõttu enam teist niidet loomasööta pole lootust põllult saada, küntakse maa üles ja augustis külvatakse talivili peale.

Nii otsustati teha minu kodupõldudel, mida rendin kohalikule põllunduse ja piimakarjakasvatusega tegelevale osaühingule. Korraga oli töös terve brigaad masinaid, alates piirdekraavide kaldaid võsast ja rohust puhastavatest niidukitest ning sõnnikulaotajatest ja künniatradest põllul.

Olin ka ise seal ametis, niitsin metsateed ja nägin vahepeal ka põllumeeste tegemisi. On kokkulepe, et mulle jäetakse suurelt maanteelt alla pöörav ja sünnitalu juurest üle põllu viiv rohtunud pinnasetee üles kündmata, et saaksin igal ajal ise metsa sõita ja vajadusel ka sealt puid tuua. Maaharijatel pidavatki teekoht olema kahe põllumassiivi vahelise piirina kirjas.

Sellist võimekust ja masinaparki oleks väiksematel maaharijatel keeruline korraga rakendada, seepärast olen oma põllumaa andnud kohe algusest peale kohaliku põllumajandusühistu hoolde, kellel on kogemusi ja parimad oskused. Nemad harisid neid maid ka kolhoosi ajal ja tunnevad olusid.

Kui viljakasvatajatel pole külvidega kuigi laia valikut, siis piimatootmisega tegelev maarentnik kasvatab vahelduseks põllul ka loomasööta - heina ja silokultuure, nagu ristik, kõrrelised ja mais.

Mullale on nii parem. Loomafarmidest tulev sõnnik ja läga lähevad täies mahus põldudele väetiseks. Selline põlluharimine sarnaneb põhimõtteliselt endisaegsele talupidamisele. Ka osa teraviljasaagist söödetakse veistele ning lõpptoodanguna läheb müügiks piim, vähemal määral ka liha, teravili ja õlikultuurid.

Maa on praegu väga kuiv, kuid pöördadraga tehtav künd tuleb ilus. Pilt on tehtud minu põllul, mida ümbritseb hobuseraua kujuliselt samuti minu mets. Terve ümbruskonna toonekurgede vägi oli künni peale kohale lennanud, neid oli seal üle 40. Kuna maaharimistööd kestavad veel mõnda aega, siis jõuab ehk ka linnud täpselt üle lugeda.