Mõte oli uurida veeseisu metsas looklevas looduslikus ojas. Ees helendas päikesest valgustatud lagendik. Õhus lendlevate lumekristallide sinivalged ja päikese kuldsed värvid – ilus.

Ja nagu korduvalt varem, ilmus minu rajale üks metskits. Seisatas korraks, ei vaadanudki minu poole ja astus oma teed edasi. Tema järel ka teine. Mets ja loomad elasid oma elu. Minu teekond oli veel pooleli.

Metsaojas oli vaid poolenisti vett, mis tähendab, et vett ei ole metsas ülemäära palju. Kui nüüd külma ka teeb, muutuvad ka pinnaseteed kõvemaks.

Käisin vaatamas, kas neli aastat tagasi riigimetsa raielangile jäetud kase harude vahel on hiireviu pesa veel alles. Mõned teised seemnepuud on küll murdunud, aga pesaga kask seisab endiselt. Pesa paistab sasituna, nagu oleks keegi peenikest oksarisu kergitanud ja selle keskele miskit koopa taolist uuristanud. Kevadel tuleks veelkord üle vaatama minna.